Jaan Männik (sõjaväelane)
 | Artiklis puuduvad viited. |
Jaan Männik (2. detsember (vkj 20. november) 1895 Sipa vald, Läänemaa – 14. november 1919 Skorjatina Gora, Narva jõgi) oli Eesti sõjaväelane (alamkapten).[1][2]
Koolihariduse sai Jaan Männik Tallinnas Keiserlikus Nikolai I Gümnaasiumis.[1]
1. mail 1915 astus Männik vabatahtlikult sõjaväkke. Esimese ohvitseri aukraadi sai 15. novembril. Kaks päeva hiljem määrati 217. tagavara polku. 3. jaanuaril 1916 määrati tegevväkke, 84. jalaväe Schirwansky polku. 21. juunil sai põrutada, kuid jäi tegevväkke edasi. 19. augustil sai vahvuse eest vaenlase vastu 3. järgu Püha Stanislavi ordeni. 25. septembril ülendati leitnandiks, 10. jaanuaril 1917 aga ülemleitnandiks. 14. juulil anti vapruse eest vaenlase vastu võideldes 3. järgu Püha Anna orden. 1. septembril anti vapruse eest 4. järgu Püha Anna orden pealkirjaga "vahvuse eest". 27. oktoobril ülendati staabikapteniks. 21. veebruaril 1918 määrati ajutiselt 2. pataljoni komandöriks.[1]
8. veebruaril 1919 astus Eesti rahvaväkke ning ta määrati Viljandi kaitsepataljoni 4. roodu ülemaks. 4. märtsil 1919 kuni 25. aprillini võttis osa lahingutest, misjärel määrati 2. jalaväe diviisi tagavara pataljoni. 13. mail määrati 2. iseäralise roodu ülemaks.[1]
28. juunil 1919 pataljoniülema käsu mittetäitmise eest ja Männiku kätte antud rahvaväelastele väljaandmiseks kroonuraha, mis kulunuks palga, suhkru ja tubaka jaoks, raiskamise eest ülema kohustustest tagandatud ning kuni juurdluse ja eeluurimise lõpuni määratud vahi alla Tartu linna garnisoni ohvitseride peavahi juurde. 29. juunil sealsamas ka arreteeritud. 3. juulil vabastas Sõjaväe Ringkonnakohtu uurija Männiku aresti alt ning määrati 2. tagavara pataljoni 4. roodu nooremaks ohvitseriks. 5. augustil esitati talle 1745 marga ja 50 penni raiskamise kuriteos süüdistus.[1]
16. augustil komandeeriti marsirooduga sõjaliinile, kust 28. augustil jõudis tagasi. 29. augustil 1919 tunnistas Tallinna Sõjaringkonnakohus Männiku süüdi ja määras karistuseks 3 kuud aresti, mille täitmine aga lükati edasi kuni Vabadussõja lõppemiseni. 16. septembril 1919 määrati 1. jalaväepolgu 2. diviisi tagavarapataljoni 7. roodu ülema kohusetäitjaks.[1]
14. novembril 1919 viskasid Hermann Faltis ja August Pilv Skorjatina Gora külas Jaan Männiku Narva jõkke eesmärgiga ta uputada. Kui Männik tõusis veepinnale ja hakkas ujuma, siis lõid Faltis ja Pilv talle aialatiga kaks korda pähe, misjärel Männik suri.[1]
Jaan Männiku isa mattis ta Tallinna sõjaväe kalmistule.[1]
Autasud[muuda | muuda lähteteksti]
- Püha Stanislavi orden, 3. järk, mõõgaga ja lindiga (19.08.1916)
- Püha Anna orden, 3. järk, mõõgaga ja lindiga (14.07.1917)
- Püha Anna orden, 4. järk, pealkirjaga "Vahvuse eest" (01.09.1917)