Istarid

Allikas: Vikipeedia

Istarid on J. R. R. Tolkieni lugudest tuntud rass olendeid Keskmaal, keda inimesed kutsuvad võluriteks. Nad näevad välja nagu inimesed, kuid on füüsiliselt tugevamad ja suuremate vaimsete võimetega.

Saabumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Kolmas Ajastu oli kestnud tuhatkond aastat, jõudis Hallidesse Sadamatesse kaugelt läänest tulnud haldjalaev. Sellel seisis viis pikkade valgete habemete ja avarate kuubedega eakat meest. Nende kuued olid eri värvi, kõigil oli aga peas kõrge teravatipuline müts, jalas kõrged rändurisaapad ning käes pikk sau. Need oli istarid, keda inimesed nimetasid võluriteks, ning nende mütsid ja sauad märkisid nende kutsumust. See oli valitute vennaskond, mis oli Surematutelt Maadelt Keskmaale saadetud, sest siin oli hakanud kurjus tugevasti pead tõstma.

Kuigi istarid ilmusid salaja ja paistsid välja tagasihoidlike vanameestena, olid nad enne saabumist Keskmaale olnud võimsad vaimud. Nad olid olnud Maiarid, vaimud, kelle vanus ületab Maailma ea, rass, mis tekkis Ilúvatari mõtetest Ajatutes Kodades. Kuid Kolmanda ajastu Keskmaa pisikesse maailma oli neil keelatud maiaritena astuda. Seepärast pidid nad valima inimese kuju ning nende jõud piirnes sellega, mida oli leida Surelikel Maadel.

Räägitakse, et Keskmaale tuli viis istarit, kuid Lääne inimesteni jõudnud lugudest ei ole peaaegu üldse juttu kahest võlurist, kes olevat suundunud Keskmaa kaugematele idaaladele. Need olid Ithryn Luin ehk Sinised Võlurid, ja kuigi on teada, et neid nimetati Surematutel Maadel Alatariks ja Pallandoks ning nende väljavalijaks oli olnud valarite ratsamees Oromë, pole sugugi teada, mida na Keskmaal korda saatsid.

Gandalf[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige kuulsam ja ülistatum istar on Gandalf Hall, kelle haldjad andsid nimeks Mithandir, päkapikud Tharkûn ja haradrimid Incánus. Maiana Surematutel Maadel oli ta kandnud nime Olórin ja teda oli peetud oma rassist kõige targemaks. Sel ajal elas ta unenägude ja nägemuste isanda aedades Lórienis ning külastas sageli Leinaja Nienna koda. Aedades vala Irmo õpetussõnu omandades kasvas Olórini tarkus aegade jooksul ääretult suureks. Niennalt, kelle koja aknad vaatavad välja Öö Vallist, sai ta aga tarkusele lisaks kaastunde ja vastupidavuse ka lootusetutes olukordades.

Gandalfit peetakse kõigist istaritest suurimaks, sest tema tarkus juhtis Keskmaa vabad rahvad võidule Musta Isanda Sauroni üle, kes ihkas orjastada kogu maailma. Selles ürituses oli Gandalfile abiks haldjate Tulesõrmus Narya, mille talle oli andnud Hallide Sadamate isand Círdan, sest Narya suutis muuta inimesed vapraks ja otsusekindlaks. Gandalfi õhutusel tapeti lohe Smaug ning saavutati võit Viie Väe, Sarvelinna ja Pelannori Väljade lahingus. Ainult Gandalf suutis lõpu teha Moria Balrogile. Kuid tema suurim saavutus oli Ühe Sõrmuse leidmine ja Sõrmusekandja suunamine kohta, kus see oli võimalik hävitada. Selle teoga kaotasid Sauron ja tema teenrid võimu ning kurjuse kuningriik varises rusudeks. See lõpetas Gandalfi töö Keskmaal ja Kolmas Ajastu lõppeski tema seilamisega tagasi Surematutele Maadele.

Radagast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine Kuulsam istar on Radagast Pruun, kes elas Rhosgobelis Anduini orus. Tal oli oma osa Valges Nõukogus, mis loodi vastu seisma Sauronile, kuid tema tähelepanu oli koondatud Keskmaa Kelvaritele ja Olvaritele ning tollastes kroonikates on temast vähe juttu. Ta oli kõigist inimestest targem taimede ja loomade osas, sest tema haldjapärane nimi oli Aiwendil ning ta oli Maa Kuningannale Yavannale ustav vaim. Räägitakse, et ta oskas kõnelda paljude lindude keeltes. Isegi Beornlased, Sünklaaane metsamehed ja Fangorni metsa võimsad Entidest kaitsjad rääkisid austusega Radagast Pruuni tarkusest, sest metsaasjanduses polnud talle võrdset.

Saruman[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimasena tuleb istaritest mainida Saruman Valget, kelle haldjad andsid nimeks Curunír ehk Osav Mees. Kui loodi istarite vennaskond, peeti teda selles suurimaks. Palju sajandeid rändas Saruman Keskmaal ringi, otsides iga võimalust hävitada Must Isand Sauron, kuid ajapikku muutus ta uhkeks ning, hakkas ise võimu ihkama. 2759. aastal saabus ta Raudlinna ning Gondorit Valitsev Kojaülem Beren andis talle Orthanci võtmed, sest arvati, et istarid aitavad gondorlasi ja rohirrimeid sõjas orkide, idalaste ja nõgilaste vastu. Kuid Saruman muutis Raudlinna võimsaks kurjuse pesapaigaks ning kogus sinna suure orkide, uruk-haide, poolorkide ja nõgilaste väe. Ta tõstis Raudlinna kohale oma türannia lipu, mille mustal taustal paistis tontlik valge käsi. Uhkus kahandas Sarumani tarkust, kuni Sauron, kelle käsutada oli märgatavalt suurem tarkus, suutis ta endale allutada. Nii muutus suurim istaritest, kes oli tulnud Musta Isandat hävitama, tolle alandlikuks teenriks. Kuid Sarumani võimu hävitas entide raev, rohirrimite ja Torvede vaprus ning Gandalfi tarkus. Raudlinna tegid maatasa endid, Sarumani väed hävisid rohirrimite ja torvede käe läbi ning Gandalf murdis puruks tema saua ja hävitas võlurivõimed. Sarumani langus oli nii ränk, et ta otsis alatult tillukestki kättemaksu pisikeses Maakonnas, kus elasid kääbikud. Siin astusid lõpuks Sarumani võimutaotluse vastu kääbikud ise ja tema tapjaks osutus üks ta enda ustavaimatest teenritest Gríma Ussikeel. Kui Saruman suri, varises tema keha kokku luudeta nahahunnikuks, millest tõusis taevasse hall udusammas. Öeldakse, et hetkeks seisis Sarumani hall maiari-vorm oma surelike jäänuste kohal, kuid siis puhus tuuleiil selle laiali.

Vaata lisaks[muuda | redigeeri lähteteksti]