Is Patriotism a Virtue?

"Is Patriotism A Virtue?" ("Kas patriotism on voorus?") on filosoof Alasdair MacIntyre Lindley loeng, mille ta pidas 26. märtsil 1984 Kansase Ülikoolis.

Kokkuvõte

Moraalifilosoofi üks põhiülesandeid on välja öelda oma ühiskonna veendumused, nii et neid saaks mõistuspäraselt uurida. Eriti pakiline on see juhul, kui ühiskonnas on võistlevaid rühmi, kel on olulistes moraaliküsimustes ühitamatud seisukohad, või on inimestel võistlevaid moraalseid lojaalsusi. Mõlemal juhul on moraalifilosoofi esmane ülesanne tuua välja, mis on nende lahkarvamuste puhul probleemiks. Seda lektor püüabki teha.

Meie ühiskonnas on suured lahkarvamused patriotismi asjus. Skaala ühes otsas on 19. sajandi üldine vaade, õpikutesarja McGuffey Readers kirjakultuuri üldkoht, et patriotism on voorus. Teises otsas on 1960ndatel mõnikord šokeeriva selgusega väljendatud vaade, et patriotism on pahe. Lektor ei saa anda häid põhjendeid neist ühe omaksvõtmiseks, kuid loodab probleeme selgitada. Kõigepealt tuleb eristada patriotismi kahest teisest hoiakute komplektist.

Esimene kuulub neile, kes on oma riigi poolel lihtsalt sellepärast, et ta kaitseb mõnd suurt moraalset ideaali. Esimeses maailmasõja ajal väitis Max Weber, et Saksamaad tuleb toetada kultuuri pärast, ja Émile Durkheim väitis, et Prantsusmaad tuleb toetada tsivilisatsiooni pärast. Ja loengu pidamise ajal ütlesid mõned USA poliitikud, et see riik kaitseb vabadust kommunismi vastu. Erinevalt patriotismist peetakse silmas eeskätt ideaali ning see põhjend kehtib kõigi jaoks olenemata rahvusest ja kodakondsusest. Patriotism on lojaalsus oma riigile.

Patriotismi ei tohi segi ajada ka pimeda lojaalsusega oma riigile, pidamata üldse silmas selle eripära. Patriotismile on iseloomulik, et peetakse silmas oma riigi eripära ja saavutusi. Neid väärtustatakse ja see annab patriotismile põhjendi. Aga patrioot ei väärtusta samamoodi teise rahva sarnaseid saavutusi. Kui patriotism on voorus, siis ta on üks neist lojaalsust ülesnäitavatest voorustest, mille seas on abielutruudus, armastus oma perekonna ja sugulaste vastu, sõprus ning lojaalsus näiteks koolidele ja kriketi- või pesapalliklubidele. Kõigi nende hoiakute puhul on tegu erilise tegusid genereeriva lugupidamisega, konkreetse ajaloolise koosolemise suhtega. Sageli on mängus tänulikkus. Kuid ekslik oleks arvata, nagu patriotism ja teised lojaalsused oleks eeskätt tänulikkuse avaldused. Tänulikkus ei too tingimata kaasa lojaalsust. Patriotismi ja teiste lojaalsuste puhul on mängus erilist liiki tänulikkus. Asi ei ole tänuvõlas, mis põhineb teenete vastastikkusel. Tänulikkus saab olla ainult osaliselt toetav põhjend, sest teeneid väärtustatakse kui minu riigi või minu abikaasa teeneid. Millises suhtes on patriotism kui niisugune, lugupidamine selle konkreetsest riigist, ja patrioodi lugupidamine oma riigi teenetest ja saavutustest, teenetest, mis ta ise on saanud? Vastus sõltub vastusest fundamentaalsemale küsimusele, mis tuleneb teesist, et patriotism peab olema ka pahe, sest ta on ühitamatu moraaliga.

See tees eeldab moraaliteooriat, mis on meie ühiskonnas olnud väga prestiižne. Nimelt, moraali vaatekohast otsustuste tegemine on ebaisikuline otsustuste tegemine, sõltumatult oma huvidest, kiindumustest ja ühiskondlikust positsioonist, ratsionaalse inimese kombel. Moraalselt mõtlemine ja toimimine hõlmab abstraheerumist igasugusest ühiskondlikust partikulaarsusest ja erapoolikusest. On selge, et see võib minna vastuollu patriotismiga. Patriotism nõuab, et igaüks oleks eriliselt pühendunud oma rahvale ja riigile, vooruse sõltuvusse seadmist sattumuslikest asjaoludest.

Võidakse väita, et vastuolu ei pruugi olla, sest patriotismi ja teisi lojaalsusi saab kitsendada nii, et nad jäävad alati moraali piiresse. Sellist patriotismi pooldavad mõned liberaalsed moralistid, kes on sageli nördinud, kui neid peetakse ebapatriootlikeks. Asi on selles, et mõnes tähtsas olukorras läheb patriotism kas tõsisesse vastuollu ebaisikulise moraaliga või taandub tühjadele loosungitele. Mis olukorrad need on?

Esimene on ressursside nappus. Kui rahvad pretendeerivad samadele ressurssidele, mis on nende säilimise ja kasvu eeldused, siis erapooletu moraal nõuab ressursside võrdset jaotamist inimeste vahel, patriotism aga nõuab oma rahva huvide edendamist, mis võib viia sõjani.

Teine on eluviiside erinevus. Pax Romana haldamine nõudis Rooma riigilt, et piirid oleksid seal, kus neid on kõige lihtsam kindlustada, nii et leegionide toetamise kohustus oleks Rooma õigusega hallatav. Briti impeerium oli samasugune. See aga nõudis barbaritest naaberrahvaste territooriumile tungimist ja nende sõltumatuse kallale kippumist. Mitmed sellised rahvad, nagu gaelid, irokeesid ja beduiinid, pidasid rüüsteretki impeeriumi territooriumile heaelu hädavajalikuks koostisosaks; paiksed kogukonnad, keda rüüsteretked tabasid, pidasid aga nende rahvaste allutamist ja rahumeelseks harimist oma tähtsaks kohuseks. Ka siin on erapooletu moraal ja patriotism lepitamatud. Erapooletu moraal, nagu liberaalsed filosoofid on seda mõistnud, nõuab neutraalsust mitte ainult huvide suhtes, vaid ka uskumuste suhtes parima eluviisi kohta. Iga inimene peab saama vabalt elada nii, nagu ta paremaks peab; moraal aga koosneb reeglitest, mis on siduvad igale ratsionaalsele inimesele sõltumata tema huvidest ja arusaamast parimast elust. Rahvastevaheliste konfliktide puhul on moraal erapooletu kohtunik, aga patrioot peab olema erapoolik.

Liberaalset ebaisikulist moraali eeldab paljude inimeste poliitilised teod ja ütlused ning seda on väljendanud ja kaitsnud paljud uusaja moraalifilosoofid. Moraalifilosoofias on sellel erinevaid variante: kantiaanlik, utilitaristlik, kontraktualistlik. Nende positsioonide vahelised lahkarvamused on kül tähtsad, aga liberaalsel ebaisikulisel moraalil on viis joont, mis on neile kõigile ühised. 1. Moraali moodustavad reeglid, millega iga inimene ideaalsetes tingimustes nõustuks. 2. Need reeglid piiravad võistlevaid huvisid ja on nende vahel neutraalsed. Moraal ise ei väljenda ühtki üksikut huvi. 3. Need reeglid on neutraalsed võistlevate uskumuste suhtes parima eluviisi kohta. 4. Moraal käib indiviidide kohta ja iga indiviidi hinnangud lähevad arvesse täpselt ühe eest. 5. Lojaalsus nendele reeglitele on kõigi moraalisubjektide jaoks sama ning on nende ühiskondlikust eripärast sõltumatu. Kõigi tegelike ühiskondlike struktuuride üle tuleb otsustada sõltumatute moraalistandardite järgi. Lojaalsus nõnda mõistetud moraalile nõuab patriotismi käsitamist pahena.

Ajalugu ütleb, et see ei ole ainuke viis moraali mõista. Selline moraalikäsitus tungis lääne kultuuri poliitilise liberalismi ja sotsiaalse individualismi vastena moraalis ja selle poleemilised hoiakud peegeldab selle tekkimist neist vastuoludest, mida need liikumised tekitasid. Need liikumised ise eeldavad alternatiive, mille vastu need poleemilised hoiakud on suunatud. Vaatame üht neist alternatiivsetest moraaliteooriatest, mis pakub huvi selle pärast, milliele kohale see paigutab patriotismi.

Liberaalse moraaliteooria järgi on moraali sisu ja minu moraalisidumuse vaatekohast sama ebaoluline, kust ja kellelt ma olen moraaliprintsiibid ja -käsud õppinud, nagu matemaatika tõdede puhul. Aga järgmise alternatiivse teooria järgi on "kust" ja "kellelt" otsustav. Selle teooria järgi on moraali olemuslik joon, et see õpitakse konkreetse kogukonna eluviisist, eluviisis, ja eluviisi abil. Eri kogukondades on moraal küll sarnane, eriti kui neil on ühine ajalugu ja kanoonilised tekstid. Neil reeglite komplektidel on mõned erijooned, ja sageli tulevad need sellest, kuidas kogukonna liikmed on reageerinud mõnele varasemale olukorrale, milles mõnd reeglit keerulistel juhtudel küsimärgi alla pandi, ümber sõnastati või ümber mõtestati. Pealegi sõltub moraalireeglite kuju institutsioonide korraldusest. Kuigi eri ühiskondade moraalis on ühine käsk, et laps peab oma vanemaid austama, võib olla suur erinevus selles, milles see austamine seisneb ja mis on isa ja mis on ema. Nii et ma ei õpi kunagi moraali kui niisugust, vaid väga konkreetse ühiskonnakorra väga konkreetset moraali.

Välislingid

• Loengu tekst