Hrabanus Maurus
Hrabanus Maurus, ka Hrabanus Magnentius (sündinud u 780 Mainzis, surnud 4. veebruaril 856 Winkelis) oli Frangimaalt pärit benediktlasest abt ja peapiiskop, teoloog ja õpetlane. Tema kirjutatud tekstid on mõjutanud saksa keelt ja kirjandust nii palju, et teda nimetati "Praeceptor Germaniae" ('Saksamaa õpetaja').
Katoliku kirikus on ta pühak, kelle mälestuspäev on 4. veebruar[1].
Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]
Hrabanus sündis kõrgest soost perekonnas Mainzis. Tema sünniaasta pole teada, ent 801. aastal ordineeriti ta Fulda benediktlaste kloostri, kuhu ta õppima saadeti ja kus temast sai munk, diakoniks. 802. aastal läkitas kloostri abt Ratgar ta Toursi Alkuini juurde õppima. 803. aastal võttis Hrabanus enda peale Fulda kloostrikooli juhtimise. Ta tegi sellest üle Euroopa tuntud hariduskeskuse ning ühe rikkalikumate kogudega õppeasutuse Lääne-Euroopas, tänu hulgale käsikirjadele ja kunstiteostele, mis ta oma kooli jaoks muretses.
822. aastal valiti Hrabanus Fulda kloostri abtiks. Kasvatades kloostrit suurendas ta vaestele antavat abi ja ehitas ning laiendas kloostri hooneid, kasutades selleks samas kloostris õppivate munkade ja kunstnike abi. Fuldast kujunes terve Saksamaa jaoks kristliku misjoni keskus.
Et Hrabanus oli olnud riigiasjus keiser Lothar I nõuandja, pidi ta põgenema eksiili pärast seda, kui Ludwig Sakslane võitis Karolingide dünastia võimuvõitluses 840. aastal Lothari vägesid. Kõrvaletõmbununa tegeles ta Petersbergi lähedal elades askeesiga ja kirjutamisega, lepitati uue valitseja Ludwig Vagaga ja 847. aastal nimetati ta Mainzi peapiiskopiks. Ülemkarjasetöös saavutas ta maine oma tähelepanelikkusega ühiskondlike probleemide ennetamisel ja tema kaasaegsetelt pärineb teade, et 850. aasta näljahäda ajal suutis ta ära hoida sadade inimeste nälgasuremise.[2]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
Hrabanus Maurus pidas kunste ja teadusi oluliseks, vahendamaks kristlikke tõdesid Reini jõest ida pool elavatele veel üsna barbaritest sakslastele. Ta kirjutas hulgaliselt traktaate ja tekstikogumikke nii vaimulikele kui ka ilmikutele. Kuigi ta polnud ei mõtete ega tekstide poolest originaalne, on tema panus suur just klassikaliste ja varakristlike autorite õppepärandi koondamises ja tsiteerimises.
Hrabanuse kõige ulatuslikum teos on "De rerum naturis" (842–847; "Asjade loomusest"), tuntud ka kui "De universo" ("Universumist"), 22 raamatust koosnev entsüklopeedia, mis koondab ja sünteesib teadmistepärandit antiigist kuni 9. sajandini. Lähtudes Augustinuse platonismist ja 6. sajandi kirikuisast Gregorius Suurest, koostas Hrabanus pedagoogilise traktaadi "De institutione clericorum" (u 810; "Vaimulike kujunemisest"), mis kujutas endast vabade kunstide kristlikul eesmärgil uurimise apoloogiat. Tema teos "De arte grammatica", mis lähtub 6. sajandi latinisti Priscianuse, Alkuini ja 8. sajandi anglosaksi munga ning ajaloolase Beda kirjutistest, aitas kaasa loogika kui teaduse arengule keskajal. Samuti kirjutas ta kommentaare peaaegu kõikidele piibli raamatutele, millest enim tähelepanu on pälvinud tema annotatsioonid Vana testamendi Pentateuhi ja Matteuse evangeeliumi kohta.
Ta kirjutas rea hümne, millest tuntuim on "Veni Creator Spiritus". See on hümn Pühale Vaimule, mida tihti lauldakse nelipühi ajal ja vaimulikuks ordineerimisel. Gustav Mahler kasutas seda esimese hümnina oma kaheksandas sümfoonias. Teine tuntud hümn on "Christe, sanctorum decus Angelorum", mida lauldakse peaingel Miikaeli ja taevavägede mälestuspäeval.
Üks tema tuntumaid ja ajas vastu pidanud teoseid on Pühale Ristile pühendatud luuletuste kogumik, tuntud pealkirjade "De laudibus sanctae crucis" ja "In honorem sanctae crucis" all. See on rida keeruka keele ja väljenduslaadiga luuletusi, mis kujutavad risti nii sõnades kui visuaalselt (kalligrammi taoliselt) ja viimases luuletuses on Hrabanust ennast kujutatud risti all põlvitamas.[3]