Hobukaan

Allikas: Vikipeedia
Hobukaan
Haemopis.sanguisuga.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Rõngussid Annelida
Klass: Vööussid Clitellata
Alamklass: Kaanid Hirudinea
Selts: Arhynchobdellida
Alamselts: Hirudiniformes
Sugukond: Haemadipsidae
Perekond: Haemopis
Liik: Hobukaan
Ladinakeelne nimetus
Haemopis sanguisuga

Hobukaan ehk püdal (Haemopis sanguisuga) on magevees elav kaan.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hobukaani keha on lihaseline ja usjas, selg must, pruunika varjundiga, vahel tumedate laikudega. Kõht on hall või rohekashall, harva külgedel kollakad vöödid. Keha algab ja lõpeb iminapaga.

Täiskasvanud isendid on keskmiselt 10–12 cm pikkused, vahel isegi suuremad.

Elupaik ja levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asustab kõikvõimalikke mageveekogusid, ka ajutisi. Järvedes ja jõgedes liigub kaldavees, peitudes kivide alla. Ohtralt levinud kõikjal Eestis.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hobukaan ei suuda oma kolmele lõuapaarile vaatamata läbi hammustada inimese nahka, hobuse nahast rääkimata. Hobukaan jahib kõikvõimalikke väheldasi selgrootuid, ka teisi kaane, ning konnakulleseid ja kalamaime. Vahel roomab ta kaldale vihmausse püüdma. Saagi neelab tervelt või mõnikord ka tükkidena.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juulis–augustis matab emane kaan oma paarisentimeetrise munakookoni kaldapinnasesse, veidi veepiirist kõrgemale. Kuu aja pärast koorub sellest 15 sõrmeotsapikkust kaanihakatist.