Gladiool

Allikas: Vikipeedia
Gladiool
Gladiolus 7-19-06.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Asparilaadsed Asparagales
Sugukond: Võhumõõgalised Iridaceae
Alamsugukond: Ixioideae
Perekond: Gladiool Gladiolus
L.

Gladiool (Gladiolus) on taimeperekond võhumõõgaliste sugukonnas.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonnanime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate kultuurtaimede puhul. Eestis ainus pärismaine Gladioluse perekonda kuuluv liik kannab nime niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) ning arvatakse kokkuleppeliselt nimetatud perekonda kuremõõk. Oma ladinakeelse nime on gladiool saanud Vana-Rooma teadlaselt, filosoofilt ja kirjanikult Plinus Vanemalt, kes leidis, et gladiooli lehtedest väljuv noor õisik sarnaneb gladiaatori lühikese mõõgaga.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik gladioolide liike on pärit troopilisest Aafrikast, peamiselt Lõuna-Aafrikast, kuid ka Madagaskarilt, Vahemeremaadest, ulatudes seejuures Põhja-Euroopasse. Samuti on neid leitud Väike- ja Kesk-Aasiast. Euroopas ja Aasias on leitud kokku umbes 20 liiki, maailmas aga kokku umbes 200-300 liiki.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gladioolid on mugulsibulaga külmaõrnad püsililled. Neil on mitu, enamasti süstjat või mõõkjat lehte. Lehtede värvus on heledast kuni sinakasroheliseni. Nad on tugevad ja kaetud vahakihiga. Lehtede pikkus on 30–140 cm, laius aga 2–8,5 cm. Kehtib seaduspärasus – iga järgnev leht on eelmisest suurem. Neid on tavaliselt 4–5, mis oleneb sordist. Lehed paiknevad ümber varre kaherealiselt.

Vars ja õisikuvars gladioolil morfoloogiliselt ei eristu. Vars on 12–15 cm pikkune. Õisiku mõõtmed suurenevad kuni viimase õie puhkemiseni. Esimesena arenevad välja õisiku alumised õied. Kõige varem ja tugevamini arenevad välja tolmukad. Õisikus on keskmiselt 16–20 õit, kuid on ka 22–24 õielisi sorte. Õisiku pikkus kõigub eri sortidel 40–45 kuni 60–70 cm. Näiteks Gladiolus alatus on 12 õiega, Gladiolus crassifolis aga kuni 30 õiega. Mitte kõik õiealgmed ei pruugi areneda normaalselt. Üksikute õite puhkemise ajal kasvab õievars pikkuses veel edasi. Õied on koondunud tähkjasse õisikusse, on kahesugulised, harva lõhnavad. Õiekate on gladioolidel bilateraalsümmeetriline. See koosneb kuuest erinevast eredalt värvunud õiekatte- ehk perigoonlehest, mis asetsevad kahes ringis ja on alumises osas lehterjalt kokku kasvanud. Õietkatteleht võib oma kuju poolest olla süstjas, ovaalne, kitsas- või laitalbjas, laiovaalne või ümardunud. Tema serv võib olla sile, loogeline, hõlmine, lainjas, jooneline, odajas, rombjas, lehvikjas või kaarjas. Õiekattelehe äär võib olla erksavärviline. Tolmukaid on kolm, nad ulatuvad välja krooniputkest ja kumerduvad õiekatte ülemisse osasse. Emakakael on vähemalt sama pikk kui tolmukad ja kumerdub ülespoole nagu tolmukadki. Emakas haruneb tipus kolmeks.

Õite värvus on väga mitmekesine. Esineb nii ühevärvilisi kui mitmevärvilisi õisi, puhastes toonides kui ka nende varjundites. Õie värvus oleneb pigamentide olemasolust. Näiteks punase värvuse puhul võib õies olla olenevalt sordist 2–6 eri antotsüaani. Õitele kollase ja kreemika värvuse annavad antoksantiin ja flavonoidid.

Gladioolid on risttolmejad taimed, tolmeldajateks on suured putukad, peamiselt kimalased. Looduses toimub tolmlemine ja õite viljastamise protsess kilmalaste, mesilaste ja tuule kaasabil. Seemned valmivad kupras. Vili on sünkarpne munjas 3-pesaline kupar, milles on 7–100, isegi kuni 150 seemet. Seemned on ümarad ja varustada tiivakestega. Tiivakesed võivad ka puududa.

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arengurütmi järgi jagatakse gladioolid kahte rühma:

  • Talvise-kevadise kasvu ja õitsemisega ehk talikasvulised liigid ja sordid. Siia kuuluvad nt Gladiolus × colvillei, Gladiolus × nanus, Gladiolus × haarlemensis, Gladiolus × thunbergii ja hübriidid, Gladiolus grandis, Gladiolus tristis ja tema hübriidid. Meil kasvatatakse neid harva.
  • Suvikasvulised ehk suvise kasvamise ja õitsemisega liigid ja sordid. siia kuuluvad nt Gladiolus × primulinus, Gladiolus × hybridus, Gladiolus byzantinus, Gladiolus illyricus, Gladiolus papilio, Gladiolus dalenii, Gladiolus imbricatus, Gladiolus italicus jt. Kõik Eestis kasvatatavad aedgladiooli sordid kuuluvad siia rühma.

Aretuse ja päritolu järgi eristatakse mitmeid sordirühmi.

  • Grandiflorus rühm ehk tavagladioolid. Sellesse rühma kuuluvad tänapäevased sordid. Tavagladioolide rühm on kõige arvukam sordirühm. Õied on neil väga mitmekesised. Varieeruvus esineb nii vormis, kujus kui ka värvuses. Esineb ka kahe- ja enamavärvilisi sorte.
  • Primulinus rühm ehk priimulgladioolid. Aretamise algmaterjaliks on olnud ja on liik Gladiolus primulinus. Õied asuvad õisikus hõredalt. Iseloomulikuks on suur õite värvivalik ja keskmise kõrgusega peened tugevad varred, mis kasvavad kuni 60 cm kõrguseks.
  • Butterfly rühm ehk liblikgladioolid. Aretuse algmaterjaliks on olnud looduslik liblikgladiool (Gladiolus papilio). Väikeseõielised (õie läbimõõt 6–8 cm), säravate, sageli liblika tiibu meenutavate laikudega.
  • Nanus rühm ehk madalad ja varaõitsvate gladioolide sordirühm. See rühm ilmus 19. sajandi II poolel. Teda on nimetatud ka väikeseõieliste gladioolide rühmaks.
  • Tubergeni rühm. See rühm on aretatud van Tubergeni ettevõttes 1924. aastal. Taimed on kitsate lehtedega, karunevate õisikuvartega. Neid kasvatatakse enamasti kasvuhoonetes lõikeõiteks.

Õie ehituse järgi jagatakse gladiooli perekonda kuuluvad liigid kolme rühma:

  • Eugladiolus – Nendel on õiekattelehed pikenenud või munajad, nõeljas tipp on vaevu märgatav.
  • Hebea – Nendel on õiekattelehed ümarrombjad, märgatava terava tipuga.
  • Schweggeria – Nendel on õiekattelehed keerdunud, kroonlehed selgelt märgatava pika ja kitsa tipuga.

Enamik liike kuulub esimesse rühma.

Kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gladioole peetakse vapruse ja mehisuse sümboliks. Oma kodumaal, Aafrikas omab ta õnne tähendust, ning ilma gladioolita ei tominud seal ühtki pidustust.

Allikas[muuda | redigeeri lähteteksti]