Giclée

Allikas: Vikipeedia
Peter Paul Rubensi maali "Jõehobu ja krokodilli jaht" giclée-paberil ja lõuendil (trükkimisel on kasutatud Epson 7 tindiprinterit)

Giclée, ka žiklee on kõrgresolutsioonilise digitaalse printeriga paljundatud kunstiteose, näiteks graafika, foto või maali reproduktsioon paberil või lõuendil.

Digitaalne pildifail kantakse spetsiaalsele alusmaterjalile (lõuendile, faktuurpaberile) kunstiteoste printimiseks loodud või kohandatud laiformaatprinteri abil.

Esimesed uues digitaalses trükitehnikas paljundatud teosed tulid välja 1990. aastate alguses.

Eesti kunstnikest võtsid giclée-tehnika esimeste seas kasutusele kunstnikud Navitrolla ja Nerva.

Printeri ja alusmaterjali ühilduvus[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastate alguses üllitati esimesed uues digitaalses trükitehnikas paljundatud teosed, mis said tehniliseks nimetuseks giclée. Kunstiprinterite tehniline areng võttis siiski veel aastaid, enne kui suudeti valmistada kunsti jaoks sobiva kvaliteediga seadmeid ja materjale.

Nüüdisaegsed giclée-printerid kasutavad üldjuhul 6–12 algvärvi, millest segatakse kõik toonid. Korraliku tulemuse saavutamiseks on väga tähtis leida printeri ning kasutatava värvitüübiga sobiv alusmaterjal. Giclée-tehnikas kunstiteoste jaoks kasutatakse tihti lõuendit, mille emulsioonikiht võimaldab sellele pritsitud värvitäppidel täpselt parajal määral seguneda, enne kui lõplikult kuivavad. Kui kuivamisaeg jääb lühikeseks, võib pildile jääda luubi või palja silmaga nähtav raster; kui liiga pikaks, siis kaotab pilt oma teravuse ning peened kontrastsed kontuurid võivad laiali valguda. Tehnika ja materjalide sobitamine on tänaseni raske ülesanne, sest ühe konkreetse giclée-printeriga võib saadaolevatest kümnetest lõuenditüüpidest sobida vaid paar-kolm.

Tiraaž[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt klassikalistest graafikatehnikatest ei piira giclée-tehnika iseenesest paljundatava teose eksemplaride arvu. Kuna pilt prinditakse digitaalfaili alusel, ei nõrgene kvaliteet ka rohkem eksemplare printides.

Kui valmistatakse originaalgraafikat, on eksemplaride arv piiratud ja kõik eksemplarid nummerdatakse. Mõnikord limiteeritakse samal moel ka fotosid ja reproduktsioone. Tavaliselt signeerib ja nummerdab kunstnik teose pärast printimist käsitsi. Signeering, koopianumber ja koopiate üldarv annab graafikateosele väärtuse originaalkunstiteosena. Seevastu limiteerimata ja signeerimata print on tegelikult poster ehk plakat, millel puudub kunstiteose väärtus.

Kunstiteoste digiteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Giclée-printimistehnoloogia kasutamine ei sea iseenesest kitsaid tingimusi pildi loomistehnikale. Nii võivad seda tehnikat kasutada näiteks fotokunstnikud, aga ka kunstigaleriid ja -muuseumid, kes vanadest teostest reproduktsioone valmistavad.

Pildi digiteerimiseks on järgmised võimalused:

Värvide kontrollimiseks võidakse kasutada kalibreeritavat kuvarit (näiteks LaCie), luua iga materjalikomplekti jaoks eraldi profiili või ka võrrelda lihtsalt silma järgi, n-ö katse-eksitusmeetodil.

Lakkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Lakk ja kasutatav lakkimismetoodika peab kokku sobima nii lõuendi emulsioonikihi iseloomu kui ka printeri värvidega.

Nõuded kunstilakile[muuda | muuda lähteteksti]

  • ei tohi rikkuda pildil olevat kujutist
  • ei tohi mõjutada pildi värve
  • ei tohi tõmbuda kollaseks, ka mitte pika aja jooksul
  • võiks anda täiendava UV-kaitse
  • peab säilitama elastsuse ega tohi praguneda
  • peab kaitsma pilti väiksemate pritsmete ja kriimustuste eest
  • peab võimaldama pildi tolmust puhastamist

Laki pealekandmise meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lakki saab pihustada käsitsi aerosoolvärvi purgist, suruõhu abil rõhu alla pandud pihustipurgist või kompressori abil töötavast pihustajast. Selle meetodi peamisteks puudusteks on ebaühtlane tulemus (eriti suuremate piltide puhul), vaevarikas ja tervist kahjustav tööprotseduur ning raskelt täidetavad nõuded ruumidele, kus pihustiga töötatakse.
  • Lakki saab peale kanda värvirulliga. Rulliga lakkimine võib aga kahjustada õrnemat pildipinda või halvemal juhul lahustada värviemulsiooni. Seetõttu sobib see meetod vaid üksikute kunstiprinterite lõuenditele. Miinuseks on ka suhteliselt vaevarikas tööprotseduur ja suurte piltide puhul ebaühtlane tulemus.
  • Eelmainitud meetoditest saab parema tulemuse, kasutades laiaformaadilist rullidega lakkimismasinat. Seade koosneb lakivannist, pikkadest rullidest ja elektrimootorist, mis rulle ringi ajab. Alumine rull tõstab laki vannist ühtlase kihina üles. Pilte lakitakse ükshaaval, ajades lõuendid palgega allapoole ettevaatlikult rullide vahelt läbi. Selle meetodi puuduseks on seadme kallis hind, oskusi ja täpsust nõudev töö ning aeganõudvad protseduurid enne ja pärast lakkimist (soojendamine, pesu). See meetod sobib tootjatele, kes lakivad kümneid või sadu pilte nädalas.

Piltide säilivus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui on kasutatud õigeid materjale ja tehnoloogiat, siis on giclée-tehnikas valmistatud piltide säilivusiga pikem kui mistahes teises senituntud maali- või graafikatehnikas valmistatud teostel. Lakk on hädavajalik, et tagada vastupidavus väiksemate pritsmete ja kriimustuste eest, samas annab see ka täiendava UV-kaitse. Ka ilma lakkimata on giclée-tehnikas kasutatavad värvid väga hea UV-taluvusega. Tasub meeles pidada, et giclée-pildid on eksponeerimiseks vaid sisetingimustes.

Hooldus[muuda | muuda lähteteksti]

Giclée-pildid ei vaja muud hooldust kui tolmust puhastamist.

Puhastamisel ei tohi

  • pilti märjaks kasta;
  • kasutada puhastusaineid, sest need kahjustavad lakikihti;
  • piserdada piltidele vett ega muud vedelikku;
  • millegagi hõõruda.

Tolmust puhastamiseks tuleks kasutada pehmet naturaalkiududest valmistatud suuremat pintslit, mida saab osta ehituspoest. Pintsliga pühitakse tolm, alustades ülevalt ning liikudes horisontaalselt ja rida-realt allapoole. Puhastada tuleb ettevaatlikult, et pildi pinda ei kriimustaks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]