Helilaad

Allikas: Vikipeedia

Helilaad, ka laad (vene keeles лад), ka mõiste moodus üks tähendusi, on muusikas erinevat funktsiooni omavate helikõrgusastmete abstraktne süsteem, mille konkreetseks avaldumisvormiks on helirida.

Näiteks tervetoonide struktuuriga [1,1,1/2,1,1,1,1/2] (loomulik mažoor) laadi astmete funktsioonid on

I toonika
II ülemine juhttoon
III ülemine mediant
IV subdominant:
V dominant
VI alumine mediant
VII alumine juhttoon

Näiteks c-noodist üles ehitatud loomuliku mažoori struktuuriga laadi konkreetseks vasteks on helirida Do-mažoor.

Sõna 'laad' on eesti keelde tõlgitud vene muusikateooriast, kus see tähendab helirea helide suhetevõrgustikku (Лад в музыке — система взаимоотношений звуков, vt artikkel ru:Лад (музыка) venekeelses Vikipeedias).

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskaegse laaditeooria aluseks on rooma filosoofi Boëthiuse viies raamatus "De institutione musicae" kirjeldatud vanakreeka laadisüsteem ja Ptolemaiose transpositsiooniskaalad. Boëthius on seda süsteemi kirjeldanud aga ekslikult ning seetõttu ei lange kreeka ja hilisem euroopa laadisüsteem kokku. Vanakreeka laade loetakse ülalt alla, mitte alt üles nagu keskaegseid laade. Keskajal kasutati vanast kreekast ülevõetud helirida, mille alumiseks noodiks on A (hiljem G, tähistatuna kreeka tähega gamma) ning ülemiseks a'. Selle rea piires moodustub kaheksa laadi (modus, tonus; kaheksa laadi süsteem octoechos). Need pole aga muusikast lahutatud heliread tänapäevases mõistes, vaid ühtlasi meloodiamudelid. Laad määras meloodia liikumise põhikarakteri ja tüüpilised meloodiakäigud. Laadi määrab tema põhiline ulatus (ambitus) ning kaks tugiheli.

Kaheksa laadi ehitatakse üles neljalt põhihelilt (D (dooria), E (früügia), F (lüüdia), G (miksolüüdia)) ja saadakse seega neli põhi- (ehk autentset) laadi ning neli kõrval- (ehk plagaalset) laadi.

Kaheksa helilaadi

Keskaegsetes helilaadides ei ole loomulikku mažoori ja loomulikku minoori. Need kujunesid rahvalikus muusikas ja vararenessansi mitmehäälsuses ning võeti muusikateoorias kasutusele 16. sajandil. Keskaegsed laadid ei tunne ka helide kõrgendusi ega madaldusi. Ainus muutuv heli on b, mis esineb ka madaldusega.

Keskaegset laadistruktuuri on selgemalt kirjeldanud Hermannus Contractus oma traktaadis "Musica". Ta jagab kasutatava kahe oktaavi ulatusega helirea neljaks tetrahordiks, mis osaliselt kattuvad, korraldades niiviisi kõige paremini kvardi-, kvindi- ja oktaaviruumi. Kõik tetrahordid on sama intervallilise ehitusega (toon - pooltoon - toon). Üksikute lülide sarnane struktuur sai ka Guido Arezzost heksahordilise solmisatsioonisüsteemi aluseks.