François Sébastien de Croix, Clerfayt' krahv
François Sébastien Charles Joseph de Croix de Drumez (14. oktoober 1733 – 21. juuli 1798) oli Clerfayt' krahv, Austria väejuht ja feldmarssal.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
François Sébastien Charles Joseph de Croix sündis 14. oktoobril 1733 Binche's Bruille' lossis.[1] Ta alustas oma sõjaväeteenistust Austria armees ning sõdis seitsmeaastases sõjas. Ta võitles Praha, Hochkircheni ja Liegnitzi lahingutes ning sõja lõpuks oli ta ülendatud ooberstiks. Teda autasustati Maria Theresia militaarordeniga.[2] Seitsmeaastase sõja järel läks Clerfayt armeest erru, kuna ei nõustunud Joseph II reformidega, kuid naasis sõjaväeteenistusse Baieri pärilussõja ajal.[3] 1775. aastal sai ta jalaväerügemendi nr. 9 inhaberiks.[4]
1788. aastal ülendati ta feldmarssal-leitnandiks ning Austria-Türgi sõja alguses oli ta juba feldzeugmeister. 1789. aastal alanud Brabantide revolutsiooni ajal proovisid mässulised teda enda poolele saada, kuid Clerfayt jäi keisrile kindlaks.[5] Ta juhatas Austria-Türgi sõja algul väeüksusi Banaatis ning võitis hiljem Türgi armeed Mehadia all ja osales Belgradi piiramisel. 26. juunil pidas Clerfayt türklastega Calafati all lahingu, mille võitsid taas austerlased. Sõja lõppedes autasustati Clerfayt'd Maria Theresia militaarordeni suurristiga.[5]
Teenistus Prantsuse revolutsioonisõdade ajal[muuda | muuda lähteteksti]
1792. aastal määrati Clerfayt seoses Prantsuse revolutsioonisõdade algusega Belgias asuva 20 000-mehelise armeekorpuse ülemjuhatajaks. Ta osales Brunswicki hertsogi pealetungis, mille käigus võitis Prantsuse vägesid lahingus. Pärast Valmy lahingut taganes Clerfayt taas Belgiasse, kus tema ülemaks sai hertsog Albert. 6. novembril juhatas ta armee tsentrit Jemappesi lahingus, mis lõppes austerlaste kaotusega. Albert andis armee ülemjuhatajakoha üle Clerfayt'le, kes Ruri taga talvekorterisse jäi.[2]
1793. aasta sõjakäiguks läks armee prints Friedrich Josiase ülemjuhatuse alla. Clerfayt võitis 1. märtsil prantslasi Aldenhoveni lahingus ning juhatas edukalt austerlaste reservi Neerwindeni lahingus. Ta osales veel Valenciennesi ja La Quesnoy piiramisel. 15. oktoobril sai Clerfayt Wattignes' lahingus lüüa, mistõttu pidi terve koalitsiooni armee prantslaste surve all taganema. Liitlased asusid talvekorterisse.[4]
Järgneva sõjakäigu ajal juhatas Clerfayt liitlaste armee paremat tiiba. Ta sai Mouscroni ja Courtrai lahingutes lüüa ning liitus siis Friedrich Josiase peaarmeega. Ta osales 17. mail Tourcoingi lahingus, kus juhatas armee katteüksust. Peale Tourcoingi ning ka 25. juunil toimunud Fleurusi lahingu kaotust oli liitlaste armee taas sunnitud taganema. 9. augustil määrati Clerfayt Austria armee uueks ülemjuhatajaks, millega ta üle Reini taganes. 22. aprillil 1795 ülendati Clerfayt feldmarssaliks. Prantsuse armee Jean-Babtiste Jourdani juhtimisel järgnes Clerfayt'le ning surus Austria armeed Maini jõeni. 11. oktoobril asus Clerfayt vasturünnakule ning võitis Jourdani Höchsti lahingus. 29. oktoobril võitis Clerfayt prantslasi veel Mainzi lahingus ning 10. novembril Pfeddersheimi lahingus Jean-Charles Pichegru vägesid.[4]
Clerfayt naasis Viini, kus teda juubeldustega vastu võeti. Clerfayt palus, et teda tervislikel põhjustel sõjaväest erru saadetaks. 1796. aastal eemaldati Clerfayt, kes oli tol ajal vaenujalal ka Dagobert Sigmund von Wurmseri ja parun Thugutiga, armee juhatajakohalt, tema asemele määrati ertshertsog Karl.[6] Elu lõpus sai Clerfayt'st Hofkriegsrati liige.[2] 1798. aastal autasustati teda Kuldvillaku ordeniga.[4]
François Sébastien Charles Joseph de Croix suri 21. juulil 1798 Viinis.[4] Tema järgi on Hernalsis nime saanud Clerfaytgasse tänav.[7]
Isiksus[muuda | muuda lähteteksti]
François Sébastien Charles Joseph de Croix'd on tuntud kui silmapaistvat väejuhti ja sõdurit, keda kutsuti armees sõdurite isaks. Kui talt olevat küsitud, miks ta abielluda ei soovi, oli ta vastanud: "Kas mul ei ole siis juba piisavalt suur pere? Minu sõdurid, kas kõik nemad ei olegi minu pere?" Ta hoolitses tihti armee välihaiglate korrasoleku ning vigastatud sõdurite eest. Clerfayt riietus suurema osa ajast väga lihtsalt, kuid lahingus kandis ta alati kõiki oma medaleid rinnas. Selle kohta olevat ta öelnud, et "lahingupäev on sõdalase aupäev".[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "François Sébastien de Croix de Drumez, comte de Clerfayt". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 (Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich)
- ↑ "Franz Sebastian de Croix, Graf von Clerfayt, 1733–98". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Clerfayt de Croix, (Franz Sebastian) Karl Joseph Graf". Vaadatud 22.10.2023.
- ↑ 5,0 5,1 (Allgemeine Deutsche Biographie)
- ↑ Rothenberg, Gunther E. (2007). Napoleon's Great Adversary: Archduke Charles and the Austrian Army 1792/1814. Spellmount. Lk 56.
- ↑ "Clerfaytgasse". Vaadatud 22.10.2023.
Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Wurzbach, Constantin von. "Clerfayt, Karl Graf." Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich. 2. kd. 1857. Lk 384–386.
- Landmann, Karl Johann Casimir von. "Clerfait, Karl Josef von Croix Graf von." Allgemeine Deutsche Biographie. 4. kd. 1876. Lk 325–328.