Fotogravüür

Allikas: Vikipeedia
Fotogravüür Victor Hugost (1883)

Fotogravüür on fotomehaanilise menetluse tulemusel saadud trükis, mis saadakse paberile trükiplaadi abil. Trükiplaat on valmistatud 1852.aastal Talbot´i leiutatud meetodi järgi.

Fotogravüüri täiustatud meetod, mis võeti laialdaselt kasutusele 19. sajandi lõpus ja kasutatakse tänaseni, põhineb 1879.aastal Karel Kliči poolt välja töötatud meetodil. Tema nimest tuleb ka sõna "klišee" ('trükiplaat').

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotomehaaniline reprodutseerimine arenes välja 19. sajandi lõpus, mis oli vastuseks üha kasvavale nõudmisele fotoreprode järele. Esimesed fotogravüüri klišeed töötasid 1820-ndate lõpus välja fotograafia pioneerid William Fox Talbot Inglismaal ja Nicéphore Niépce Prantsusmaal.

Maailma esimene foto (1826). Nicéphore Niépce. Vaade aknast Le Gras's

Esimese "valgusega joonistatud" kujutise sai prantslane Nicéphore Niépce 1826.a. Ta kasutas lavendliõliga kaetud vask- ja tinaplaate. Niépce asetas plaadi objektiiviga varustatud pimekambris (camera obscura) kujutise tekkimise tasapinnale. Selle tulemusel sai Niépce negatiivse reljeefse kujutise, mille kattis trükivärviga ja tegi sellest positiivsed pabertõmmised.

Mitmeid eksperimente teostas ka inglane William Henry Fox Talbot. 19.sajandi keskel töötas ta välja fotomehaanilise menetluse ja patenteeris selle 1852a. nimega "fotogravüür" ("photographic engraving"). Talbot avastas, et želatiin, mis on muudetud valgustundlikuks kaaliumdikromaadilahusega, muutub valguse käes hoidmisel lahustumatuks. Säärase želatiiniga kattis Talbot terasplaadi ja asetas siis sellele mõne lameda eseme (enamasti puulehe või taime). Pärast eksponeerimist pesi ta maha valgust mittesaanud ja seega lahustuva želatiini ning söövitas paljastunud metalli sobivate reaktiividega. Saadigi korralik sügavtrükiplaat, millega oli võimalik teha hulgaliselt kvaliteetseid tõmmiseid.

Tänu oma kõrgele kvaliteedile oli fotogravüür kasutuses nii originaal väljatrükkide jaoks kui ka fotode paljundamisel. Fotogravüüri tehnoloogiat arendas edasi tšehhi kunstnik Karel Klic. Ta leiutas fotogravüüri täiustatud meetodi 1879.aastal. Protsess, mis on tänapäevalgi kasutusel, kannab nime Talboti-Kliči protsess.

Fotogravüür Edward Burne-Jonesist (1898)

Hilisemad fotogravüüri arendajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed fotogravüüri praktiseerijad, nt Peter Henry Emerson, Alvin Langdon Coburn ja Alfred Stieglitz viisid selle reprodutseerimistehnika 19.sajandi lõpus kõrgele tasemele. Alfred Stieglitz jätkas põhjalikku tööd 20.sajandi alguses seoses oma ajakirjaga "Camera Work" , mis oli Alvin Langdon Coburni fotogravüüridest.

Üks viimaseid suuri raamatuid fotogravüüri alal oli Paul Strandsi "Mehhiko fotod" ("Photographs from Mexico", 1940). Kirjastus DaCapo Press andis selle uuesti välja 1967a. nime all "Mehhiko portfoolio" ("The Mexican Portfolio").

Fotogravüür on tulnud uuesti kasutusse tänu Aperture ja Jon Goodmanile, kes õppisid seda Euroopas. Fotogravüüriga tegeldakse aktiivselt mitmekümnes töötoas üle maailma.

Tehnoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fotogravüüri plaadid läbivad mitu eraldiseisvat etappi:

Filmipositiiv on valmistatud algsest fotograafilisest negatiivist. Väiksemat negatiivi saab laiendada paberilehele ja seejärel töödelda konkreetse tihedusega toonideks.

Pigmenteeritud želatiinleht tundlikuks muutmine: leht pannakse 3 minutiks 3,5% kaaliumdikromaadi lahusesse ja seejärel kuivab leht pleksiklaasi pinnal.

Fotogravüüri etapid

Järgmisel päeval tuleb panna filmipositiiv tundlikustatud lehele. Seejärel hoitakse seda ultraviolettkiirguse all, mis läbib positiivi ja ekraani (kui kasutatakse kordamööda). Iga korraga valgus kõvendab želatiini.

Želatiinkude tuleb kinnitada või "üle kanda" hästi lihvitud vaskplaadile jaheda veekihi all.

Kuumaveevannis tuleb eemaldada pabertoestus ning pesta maha pehmem, valgustamata želatiin. Tahke želatiini kiht jääb vaskplaadile.

Vaskplaati söövitatakse korduvalt raudkloriidi vannis (iga kord lahust lahjendades). Tihedust mõõdetakse Baume´i kraadides. Pilt söövitatakse vaskplaadile raudkloriidiga, luues gravüürplaadi, millel on imepisikesed "augud". Tint koguneb "aukudesse", mida sügavam on vagu, seda rohkem on seal tinti.

Viimaseks etapiks on trükkida puhastatud plaat.

Alternatiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ettevõte Macdermid Autotype, viimane želatiinipigmendiga paberi tootja, teatas 2009. aasta augustis tootmise lõpetamisest. Seda paberit on aga vaja traditsioonilise vaskplaadi valmistamiseks. Seega võib fotogravüüri protsess asenduda alternatiivsete graveerimistehnoloogiate ja -materjalidega.

Donald Farnsworthi kunstiseminaril "Magnolia Editions" arendati välja digitaalne "otse plaadile" fotogravüür, milles ei kasutata želatiini. Selle asemel kasutatakse trükise tegemiseks ultraviolett-akrüülprinterit, mis söövitab trükise vaskplaadile.

Fotogravüür mängib tähtsat rolli fotograafia arenguloos, seda praktiseeriti kui konkreetset pildi jäädvustamise meetodit. 1878.aastal Karel Kliči poolt täiustatud fotogravüüri meetod - mis on kõige täpsem, ökonoomsem ja ilusam fotogravüüri trükkimisstiil - on kasutusel tänapäevani.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]