Alfred Stieglitz

Allikas: Vikipeedia
Alfred Stieglitz.jpg

Alfred Stieglitz (1. jaanuar 186413. juuli 1946) oli Ameerika fotograaf ja moodsa kunsti promootor, kes oli tegev üle viiekümne aasta. Stieglitzi tegevuse tulemusel kujunes fotograafiast aktsepteeritud kunstivorm. Lisaks panusele fotokunsti, tuntakse Stieglitzi ka New Yorgi kunsti galleriide omanikuna 20. sajandi esimesel poolel, kus ta tutvustas paljusid Euroopa avangardkunstnikke Ameerika Ühendriikide publikule. Ta oli abielus kunstnik Georgia O´Keeffega.

Lapsepõlv ja varajane looming (1864–1890)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stieglitz sündis Hobokenis, New Jersey osariigis, esimese lapsena saksa-juudi immigrantide Edward Stieglitzi (1833–1909) ja Hedwig Ann Werneri (1845–1922) perekonda ajal, mil isa oli Uniooni Armee Leitnant. Järgnevatel aastatel sündis perekonda veel viis last. Alfred Stieglitz on maininud, et oli väga kade kaksikute pereläheduse peale, mille tulemusena veetis ta lapsepõlve, soovides endale hingesugulast.

1871. aastal saadeti Stieglitz Charlier Instituuti, tolle aja parimasse erakooli New Yorgis. Aasta enne lõpetamist saatsid vanemad ta üldkeskkooli, mis ei pakkunud talle väljakutset. Edasiste õpingute jätkamiseks otsustas isa saata ta karmi kooli oma kodumaal, Saksamaal. 1881. aastal müüs Edward Stieglitz maha oma kompanii ja siirdus koos perega aastateks Euroopasse. Alfred Stieglitz võeti vastu reaalgümnaasiumi Karlsruhes. Järgmisel aastal asus ta õppima mehaanikainseneriks Berliinis. Intellektuaalse tutvuse leidis ta oma keemiaõppejõu Hermann Wilhelm Vogeliga, kes tegeles ka fotograafia arendamisega. Samal ajal kasvas Stieglitzi huvi kunstide vallas. Ta ostis oma esimese kaamera ja pildistas Euroopas reisides maastikke. 1884 naasid vanemad Ameerikasse, kuid Stieglitz jäi Saksamaale. 1887 kirjutas ta oma esimese artikli Briti ajakirjale „Amatöörfotograafia” teemal „Sõna või paar amatöörfotograafiast Saksamaal”. Sama ajakirja fotokonkursil võitis Stieglitz esimese koha fotoga „Viimane nali, Bellagio”. Kui ta õde Flora suri lapsesünnitusel 1890. aastal, kutsusid vanemad pere kokku leinama ja Stieglitz naasis Ühendriikidesse.

New York ja Kaamera klubi (1891–1901)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stieglitz nimetas end kaameraga kunstnikuks ja loobus otsimast teist eriala. Ta kirjutas nüüd juba „Ameerika amatöörfotograafia” ajakirjale regulaarselt ja noppis võite paljudelt fotokonkurssidelt. 1892 ostis ta oma esimese käes-kantava kaamera. Sellel perioodil tegi ta oma kuulsaimad ülesvõtted „Talv, Viies Avenüü” ja „Terminal”. Ta sai „Ameerika amatöörfotograafia” kaastoimetajaks. Ta võitis austajaid nii oma artiklite kui ka fotodega.

Vanemate survel abiellus Stieglitz ammuse tuttava Emmeline Obermeyeriga. Mesinädalatel Euroopas leidis Stieglits taas uusi tutvusi fotograafia erialal.

Tagasi New Yorgis oli Stieglitzi järgmine suur ettevõtmine ühendada kaks New Yorgi fotoklubi – Amatöörfotograafide Assotsatsioon ja New Yorgi Kaamera Klubi. See õnnestus mais 1896 ühtse New Yorgi Kaamera Klubi näol. 1898 sündis Stieglitzi tütar Katherine. Mais 1899 korraldas Stieglitz ühemehe näituse, mida aitasid ta sõbra, kes aga ei olnud Kaamera Klubi liikmed. See viis Stieglitzi tülli klubiga ja päädis tema lahkumisega ja psüühilise traumaga.

Kaamera töö (Camera Work) (1902–1907)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine suur eesmärk oli luua ajakiri, mis keskendub vaid fotodele piltide kujul. Nimeks sai see Kaamera töö ja esimene number ilmus detsembris 1902. Stieglitz töötas selle kallal väga suure innukusega, mis ta füüsiliselt ja vaimselt ära väsitasid. Sellel ajal oli tal neli täisajaga töökohta.

Kuulsaim foto Steerage („Vahetekk”) ja moodne kunst (1907–1917)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sellesse perioodi jääb meisterlik foto „Vahetekk”, mis on ikoonilise staatuse omandanud. Stieglitzist saab moodsa kunsti pioneer. Ta osaleb koos paljude teiste fotograafidega Rahvuslikus Kunstiklubis ühisnäitusel koos selliste maalikunstnikega nagu Mary Cassatt, William Glackens, Robert Henri ja James McNeill Whistler. Tema enda esimene kunstigalerii kandis nime „291”. Mais 1909 sureb Stieglizi isa, jättes pojale kopsaka päranduse, mis aitab ülal pidada galleriid ja Kaamera tööd.

1910 kutsutakse Stieglitz Albrighti kunstigalerii direktoriks. Ta jätkab fotograafia ja moodsa kunsti edendamisega. 1914 sureb Stieglitzi sõber Joseph Keiley ja algab Esimene maailmasõda, mis tähistab raskuste algust. 1916 algab Stieglitzi suhe maalikunstnik Georgio O´Keeffe-ga, kes on tema eluarmastus ja hiljem teine abikaasa. 1917 on murranguline aasta Stieglitzile, suhe O´Keeffe-ga ja Kaamera töö ning 291 sulgemine.

O´Keeffe ja Moodsakunsti galleriid (1918–1937)[muuda | redigeeri lähteteksti]

O´Keeffe kolib New Yorki ja algab kirglik suhe. Kuulsad aktifotod O´Keeffe-st. Stieglitz annab sisse lahutuse, mis jõustub 1924. Stieglitz ja O´Keeffe mõlemad jätkavad individuaalselt oma projekte.

Detsembris 1925 avab uksed „Intiimne galerii”, mida tuntakse ka „Toa” nime all (väiksuse tõttu). Stieglitzil tekib suhe endast palju noorema ja abielus naise Dorothy Normaniga.

Stieglitzi järgmine galerii kannab nime „Ameerika koht”. O´Keeffe-l on seal iga-aastaselt näitus.

Viimased aastad (1938–1946)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1938 aastal Stieglitzi tervis halveneb ja ta elab üle infarkti, kuid naaseb töö juurde. 1946 tabab teda saatuslik rabandus ning ta sureb 13. juulil, O´Keeffe tema kõrval.