Ekthesis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Herakleios I ediktist; loogika mõiste kohta vaata artiklit Ekthesis (loogika)

"Ekthesis" (Ἔκθεσις) oli edikt, mille andis 638 välja Bütsantsi keiser Herakleios I, et teha lõpp kristoloogilistele vaidlustele. Edikti koostajaks peetakse Konstantinoopoli patriarhi Sergios I, kes samal aastal suri.

Selle ediktiga kehtestas keiser kogu keisririigis monoteletismi (õpetuse Kristuse ühtsest tahtest) ning keelas edasise selleteemalise arutelu. Keelati väited ühest või kahest energiast Kristuses (monoenergismi poolt või vastu). Ortodoksia pooldajatele ei osutunud monoteletism vastuvõetavaks.

Varsti pärast selle edikti väljaandmist valiti paavstiks Severinus, kellelt keiser seejärel nõudis "Ekthesise" heakskiitmist eeltingimusena keiserliku mandaadi saamisele paavstitoolile asumiseks. Keisri ("apostlisarnase") vaatekohast oli tegu puhtvormilise nõudmisega, mille paavst kui esimene patriarhide seas oli kohustatud täitma. Et Severinus sellest keeldus, käskis keiser sekkuda Ravenna eksarhil Isaakiosel, kes karistuseks tungis Rooma ja rüüstas Lateraani paleed.

Aastal 640 mõistis paavst Johannes IV "Ekthesise" hukka.

"Ekthesis" jäi jõusse 648. aastani, mil selle tühistas Konstans II edikt "Typos".

III Konstantinose kirikukogu mõistis ketseritena hukka nii Herakleiose kui ka Sergiose.

Katkend tekstist[muuda | redigeeri lähteteksti]

"... me ei ole nõus, et keegi enam ütleks või õpetaks, et Issanda jumalikus kehastuses on üks või kaks energiat, vaid et, nagu on määranud pühad ja kogumaapealsed kirikukogud, vaid tuleb tunnistada, et üks ja seesama Poeg, meie ainusündinud Issand Jeesus, tõeline Jumal, kes tegutseb Jumalana ja inimesena, ning Jumala ja inimese mis tahes tegevus toimub ühest ja sellestsamast kehastunud Jumala Sõnast, lahutamatult ja segamatult, ning Ta teeb seda oma ühtsuses ja iseendas, nii et mõned Isad on öelnud, et tegu on üheainsa energiaga, ja see häirib mõningaid, kes arvavad, et seda energiat tuleks määratleda Kristuses, meie Jumalas ühes olemasolus leiduva kahe loomuse tegevus.

Samamoodi võib ka väljend "kaks energiat" olla paljudele komistuskiviks, kuivõrd seda ei leidu kellelgi pühadest ja austatud Isadest: nii et kui me tunnistame kahte tahet Jumala Sõnas, siis sellest järeldub, et nad võivad olla omavahel vastuolus, tahtes ühelt poolt täita lunastuskannatust ja teiselt poolt võib Temas tehtud kehastus vastu seista, ilmselt oma tahte kohaselt; seetõttu on kahe vastandliku tahte sissetoomine jumalavallatu ning kristlikule dogmale võõras. Isegi mitte hullumeelne Nestorios, kes lubas endale meie Issanda inimlikku loomust jaotada, tuues sisse kaks poega, ei söandanud rääkida nende tahtest ning tunnistas, vastupidi, Temas kooskõlalist ühte tahet, kui kord isikuid on kaks, siis kuidas on võimalik tunnistades ortodoksset usku ja ülistades Poega, meie Issandat Jeesust Kristust, tõelist Jumalat, tunnistada, et temas on kaks teineteisele vastandlikku tahet?

Seetõttu, olles kooskõlas pühade isadega kõiges ja selles, tunnistame ühte tahet meie Issandas Jeesuses Kristuses, kõige tõelisemas Jumalas; nii et mitte ühelgi silmapilgul ei saa tema aruga hingestatud keha omal ja lahutatud jõul oma loomulikust substantsist vastastikuses liidus Jumala Sõnaga teha mingit vastandlikku valikut, välja arvatud siis, niisugusena ja sel määral, kui seesama Sõna tahab. Need vagaduse dogmad on meile pärandanud need, kes on Teda alguses isiklikult näinud ning on saanud Sõna teenriteks, Tema õpilasteks ja järgijateks: Nikaia, selle pealinna, esimese Ephesose, Chalkedoni, ja viimati Konstantinoopoli omad, mis oli ülistatud kirikukogudest viies.

Ning järgides kõiges neid kirikukogusid ning aktsepteerides nende jumalikke dogmasid, kuulutame kõiges, nagu nemad kuulutasid; ja kummutame, mida nad kummutasid; ja neame põhiliselt novatsiaane, sabelliaane, ariaane, eunomiaane, makedoniaane, apollinariste, origeniaane, evagriaane, Didymost, Theodorost Mopsuestiast, Nestoriost, Eutychest, Dioskorost, Severost ning Theodoretose jumalavallatuid pooldajaid, kes on vastuolus esimese Ephesose sinodi õige usuga ja püha Kyrillose kaksteist peatükki, ja nii palju kui on kirjutatud Theodorose ja Nestoriose kasuks, ja niinimetatud Iba kirja. Ja me kutsume kõiki kristlasi üles mõtlema ja ülistama nii, midagi lisamata, midagi ära võtmata ja midagi muutmata sellest, mis on kirjutatud: igavesi määratlusi, mis Jumalast inspireerituna on ette paigutanud Kiriku preestrid kõikide päästeks.

Bütsantsi Herakleios I, ustav Jeesuses Kristuses, keiser Jumala armust, on sellele alla kirjutanud."

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud itaalia Vikipeedia artikleid it:Ekthesis ja it:Sergio I seisuga 26.10.2008.