Ebapärlikarp
| Ebapärlikarp | ||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Ebapärlikarbi kojapoolmed
|
||||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||||
|
||||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||||
| Margaritifera margaritifera Linneaus, 1758 |
Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on ohustatud karbiliik, kes kuulub ebapärlikarplaste sugukonda.
Ebapärlikarbi nimi tuleb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid.
Ebapärlikarpe on ajalooliselt püütud pärlite saamiseks.
Sisukord |
[redigeeri] Ehitus
Täiskasvanud ebapärlikarbi kojapoolmed on paksud ja neerjakujulised, juveniilsetel ellipsikujulised. Nad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks.
[redigeeri] Arvukus ja levila
Ajalooliselt on ebapärlikarp olnud rohkearvuline liik. Arvukuse kiire vähenemine algas 20. sajandi alguspoolel, mil röövpüük saavutas oma kõrgpunkti ja veekogud hakkasid inimtegevuse mõjul reostuma.
Nüüdisajal on ebapärlikarpe leida Põhjamaades, Šotimaal ja vähestes Lääne-Euroopa jõgedes. Arvatakse, et neid leidub ka Ida-Euroopa aladel ja Siberis, kuid nende piirkondade kohta andmed puuduvad.
Eestis oli näiteks 1950ndatel teada mitu ebapärlikarbi leiukohta. Praegu on elujõuline asurkond vaid Pärlijões[1], teiste andmete järgi leidub teda üksnes Pudisoo jões[2]. Samas on mõlema asurkonna elupaik saastunud ja inimese poolt muudetud, mistõttu karbid edasi ei paljune. Võib väita, et nende populatsioonide puhul on tegemist väljasuremisvõlaga.
Tänapäeval on tugev negatiivne antropogeenne mõju jõgedele seadnud ohtu ebapärlikarbi säilimise, eriti suurt mõju on avaldanud ülemäärasest biogeenide hulgas tulenev vee reostus ja melioratsioonitööd. Nende tegurite tõttu halveneb vee kvaliteet ja põhja settib palju orgaanilist materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus.
[redigeeri] Sigimine ja areng
Ebapärlikarbid on üldjuhul lahksoolised, harva hermafrodiitsed. Adultseks saavad nad piirkonniti väga erinevalt, näiteks Soomes alles 15–20-aastaselt [3].
Tavaliselt toimub munade viljastamine juulist augustini. Emasorganismis arenevad pihtvastsed ehk glohhiidid umbes 1 mm pikkuseks ja väljuvad emaslooma hingamissifoonide kaudu. Järgnev areng leiab aset kala (eelistatavalt jõeforelli) lõpustel. Kevadel pärast moonet langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad kuni poole meetri sügavusse põhjakihti, kus elavad ligikaudu 2 aastat. Pärast seda on nende koda umbes 2 cm pikkune ja nad tõusevad veekogu põhja pindmisse kihti, kus elavad ka täiskasvanud isendid.
[redigeeri] Looduskaitse
Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse.
[redigeeri] Alamliigid
- Margaritifera margaritifera margaritifera (Linnaeus, 1758)
- Margaritifera margaritifera parvula (Haas, 1908)
- Margaritifera margaritifera durrovensis (Phillips, 1928)
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Viited
- ↑ http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTPjczpCizYdKLbq7XTcvlIbjujWhAbC9
- ↑ http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=580
- ↑ Valovirta, Ilmari. 1984b. Matalus-Pinsijoki jokihelmisimpukan elinympäristönä ja lajin suojeluun liityvät toimenpide-ehdotukset. Raakkuraportti, 3, Yliopistan monistuspalvelu. Helsinki: 1–20
