Ebapärlikarp

Allikas: Vikipeedia
Ebapärlikarp
Ebapärlikarbi kojapoolmed
Ebapärlikarbi kojapoolmed
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Limused Mollusca
Klass: Karbid Bivalvia
Alamklass: Erihambalised Heterodonta
Selts: Jõekarbilised Unionoida
Sugukond: Ebapärlikarplased Margaritiferidae
Perekond: Ebapärlikarp Margaritifera
Liik: Ebapärlikarp
Ladinakeelne nimetus
Margaritifera margaritifera
Linneaus, 1758

Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on ohustatud karbiliik, kes kuulub ebapärlikarplaste sugukonda.

Ebapärlikarbi nimi tuleb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid.

Ebapärlikarpe on ajalooliselt püütud pärlite saamiseks.

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud ebapärlikarbi kojapoolmed on paksud ja neerukujulised, juveniilsetel ellipsikujulised. Nad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks.

Arvukus ja levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalooliselt on ebapärlikarp olnud rohkearvuline liik. Arvukuse kiire vähenemine algas 20. sajandi alguspoolel, mil röövpüük saavutas oma kõrgpunkti ja veekogud hakkasid inimtegevuse mõjul reostuma.

Nüüdisajal on ebapärlikarpe leida Põhjamaades, Šotimaal ja vähestes Lääne-Euroopa jõgedes. Arvatakse, et neid leidub ka Ida-Euroopa aladel ja Siberis, kuid nende piirkondade kohta andmed puuduvad.

Eestis oli ebapärlikarp 1930. aastail looduskaitse all. Pärli saamiseks tuli surmata 20–40 ebapärlikarpi, Tallinna kullassepad maksid pärli tükist 1–3 krooni.[1].

Eestis oli näiteks 1950ndatel teada mitu ebapärlikarbi leiukohta. Praegu on elujõuline asurkond vaid Pärlijões[2], teiste andmete järgi leidub teda üksnes Pudisoo jões[3]. Samas on mõlema asurkonna elupaik saastunud ja inimese poolt muudetud, mistõttu karbid edasi ei paljune. Võib väita, et nende populatsioonide puhul on tegemist väljasuremisvõlaga.

Tänapäeval on tugev negatiivne antropogeenne mõju jõgedele seadnud ohtu ebapärlikarbi säilimise, eriti suurt mõju on avaldanud ülemäärasest biogeenide hulgas tulenev vee reostus ja melioratsioonitööd. Nende tegurite tõttu halveneb vee kvaliteet ja põhja settib palju orgaanilist materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus.

Sigimine ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ebapärlikarbid elavad sageli edukama sigimise tagamiseks lähestikku

Ebapärlikarbid on üldjuhul lahksoolised, harva hermafrodiitsed. Suguküpseks saavad nad piirkonniti väga erinevalt, näiteks Soomes alles 15–20-aastaselt [4].

Tavaliselt toimub munade viljastamine juulist augustini. Emasorganismis arenevad pihtvastsed ehk glohhiidid umbes 1 mm pikkuseks ja väljuvad emaslooma hingamissifoonide kaudu. Järgnev areng leiab aset kala (eelistatavalt jõeforelli) lõpustel. Kevadel pärast moonet langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad kuni poole meetri sügavusse põhjakihti, kus elavad ligikaudu 2 aastat. Pärast seda on nende koda umbes 2 cm pikkune ja nad tõusevad veekogu põhja pindmisse kihti, kus elavad ka täiskasvanud isendid.

1992. aastal saadeti üheksateist Põhja-Eestist Marek Vahula poolt korjatud ebapärlikarpi nende vanuse kindlakstegemiseks Stockholmi loodusmuuseumisse. Laboris uuritud karbikaante põhjal saadi ebapärlikarpide keskmiseks vanuseks 74 aastat. Kolme karbi vanus jäi 120–130 aasta vahemikku ning 1993. aastal määrati ühe karbi vanuseks 134 aastat. Teadaolevalt on tegemist terve Eesti loomariigi vanuserekordiga.[5]

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse.

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Margaritifera margaritifera margaritifera (Linnaeus, 1758)
  • Margaritifera margaritifera parvula (Haas, 1908)
  • Margaritifera margaritifera durrovensis (Phillips, 1928)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kallihinnalisi pärle meie jõgedes. Esmaspäev, 23. jaanuar 1937, nr. 4, lk. 3
  2. http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTPjczpCizYdKLbq7XTcvlIbjujWhAbC9
  3. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=580
  4. Valovirta, Ilmari. 1984b. Matalus-Pinsijoki jokihelmisimpukan elinympäristönä ja lajin suojeluun liityvät toimenpide-ehdotukset. Raakkuraportti, 3, Yliopistan monistuspalvelu. Helsinki: 1–20
  5. Ulvar Käärt. "Kas teadsid, et Eesti loomariigi vanuserekord sai 20-aastaseks." Eesti Päevaleht 16. veebruar 2013.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]