Dzērbene piiskopilinnus
| Dzērbene piiskopilinnus | |
|---|---|
 Dzērbene mõisa peahoone linnusevaremete kohal (mai 2000) | |
| Asukoht | Dzērbene, Läti |
| Koordinaadid | 57° 11′ 40″ N, 25° 40′ 6″ E |
 | |
Dzērbene piiskopilinnus (eesti keeles varem ka Serbeni, saksa Serben)[1] oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud teetõkke- ja majanduslinnus, mis kuulus Rauna linnusepiirkonda. Linnusekoht paikneb tänapäeval Lätis Vidzemes Cēsise piirkonnas Dzērbene vallas ja jääb endissesse Dzērbene mõis südamesse, mis asub Dzērbene külas asuvast luteri kirikust 900 m loodes, Āraisise järve ja Dzērbenest Raunasse viiva maantee vahel.[2] Muinasajal kuulus piirkond Tālava maakonna lõunaossa, Autine linnusepiirkonna põhjapiiri lähedale. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu maakonna Dzērbene ja Drusti kihelkonnas (Kirchspiel Serben und Drostenhof).
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
- Serben, Sehrben
- 1681 – Serbenhof[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus asutamisest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]
1357 on baltisaksa ajaloolaste andmetel rajatud Dzērbene algne linnus Riia peapiiskopi Fromhold von Vyfhuseni poolt.[4] Piiskopilinnuses pidi olema ka kabel.
1361 pantis peapiiskopi Fromhold Dzērbene linnuse Toreidas asuvale Riia peapiiskopkonna Turaida stiftifoogtile Barthold von Tiesenhausenile.[3]
1439 on Dzērbenes mainitud ka kirikut.[5]
1479 hõivasid Liivimaa ordumeistri Bernhard von der Borchi väed 14 päevaga ilma lahinguta 13 peapiiskopi Silvester Stodewescheri linnust, sealhulgas ka Dzērbene. Varasemate baltisaksa ajaloolaste arvates võib aega pärast 1479. aastat lugeda ka linnuse asutamise ajaks.[6] Ilmselt ordu siiski tugevdas kindlust ja ehitas selle ümber.
1485 andis Liivimaa ordu linnused peapiiskopile tagasi.
1530 sai Dzērbene oma valdusse peapiiskopi koadjuutor Wilhelm von Brandenburg.
1555 kuulus linnus ja sellele kuuluvad Drusti (Drostenhoff) mõisad peapiiskopi kantslerile Christoph Sturzile, kellelt see küll koadjuutorivaenuse ajal järgmisel aastal ordumeister Wilhelm Fürstenbergi poolt ära võeti.
1556, pärast 24. juunit alistus linnus Vana-Liivimaa koadjuutorivaenuse käigus tõenäoliselt vastupanuta Liivi ordu vägedele.[7]
Linnus Liivi sõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]
1559. aasta veebruari lõpus tulid Moskva tsaaririigi väed Liivimaa sõjakäigul olles röövides ja põletades Vecpiebalgi poolt ja jõudsid Serbeni alla. Lahingus võeti 7 sakslast vangi, kellest mõni hiljem pääses. Edasi suundusid venelased Skujene ja Nītaure peale.[8] Ilmselt venelased ka hõivasid linnuse ja rüüstasid seda.[9] Aasta lõpul, pärast venelaste lahkumist asus seal ametisse poola staarost.
1577 purustasid linnuse Vene tsaari Ivan Groznõi väed.
1580. aasta paiku läänistas Poola kuningas Stephan Bathory Serbeni ühele oma ohvitserile Johann Drobischile (poolapäraselt Jan Drobysz), kes oli oma isa ametijärglasena Serbeni staarost 1612. aastani.[10]
1596 kinnitas järgmine Poola kuningas Sigismund III omandiõiguse jällegi dr. jur. Christoph Sturz juuniorile, kunagise kantsleri pojale. Mõlema omaniku vahel tekkis hiljem omandiõiguse üle suur riid.
1599 Revisio Privilegiorumis on mainitud Dzērbene juurde kuuluvat pühakoda (sacelli).[11]
1601 veebruaris, Rootsi vägede ofensiivi käigus poolakate vastu vangistatakse Vana-Pebalgi linnuse vallutamisega seoses ka Serbeni staarost ja mõned teised aadlikud, kes toetasid Pärnu vojevoodi ja Vana-Pebalgi staarostit Dembinskyt.[12]
1625 anti Dzērbene ja Drusti valdused Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt Svante Bannerile kasutada. Reduktsiooniga läksid need riigile tagasi. Eelmised omanikud olid koos poolakatega lahkunud. Edaspidistes allikates räägitakse ainult mõisast, linnusevaremed olid küllap osaliselt lammutatud ja mõisaks ümber ehitatud.
XVII sajandil jagunes Serbeni pärandvarana kaheks – vanaks ja uueks mõisaks, mille seintes oli kasutatud vanu linnusemüüre.[13]
1764 andis Venemaa keisririik Dzērbene kindralkortermeister vürst Waesemskoyle, kellelt see hiljem tagasi osteti ja 1771 kindralmajor parun Otto Weissmann von Weissensteinile välja läänistati.[14]
1776 on pastor Bergmann oma ajalooraamatus lakooniliselt teatanud, et Dzerbene piiskopilossi ei ole enam olemas.[15]
1786. aastal A. F. Büschingu välja antud suures maateaduse raamatus on Dzērbenet kirjeldatud purustatud lossina.[16] XVIII sajandi lõpus ehitati varemetele väikese nelinurkse torniga mõisahoone.
1905 revolutsiooni ajal põletati mõis maha ja seejärel ehitati jälle üles. Esimese maailmasõja ajal põles see uuesti, kuid 1929 restaureeriti.[17]
1997 on mõõdistatud ja koostatud linnuse/mõisa asendiplaan.
2010 viidi läbi mõisahoone fassaadide ja siseruumide restaureerimistööd.[18]
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus asus madalal kõrgendikul ja oli ruudukujuline, küljepikkustega 70 × 70 m ning seda ümbritsesid veega täidetud vallikraavid, mis ka kolmes küljes praegugi veel alles on. Linnuse nurgad asetsesid põhiilmakaarte suunas.[19]
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Linnuse kirdepoolsesse külge on ehitatud mõisa peahoone. Hoone idanurga lähedal on idapoolse ümartorni vundamendi jäänused, mille ehitusaeg langeb arvatavasti tulirelvade ajastusse XV sajandil. Ka peahoone kirdepoolsel küljel on ümberehitatud ümartorni märgata. Mõisahoone sisse jäänud säilinud linnusemüüride ulatusest puudub teave. Vallikraavide järgi otsustades ümbritses linnuseala kaitsemüür, nii et tegemist võis olla seestpoolt vabakujundusliku laagerkastelliga.
Mõisahoones asuvad praegu vallavolikogu, rahvamaja, muusikakool ja kohvik.[17]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EKI KNAB
- ↑ Serbeni kaart
- ↑ 3,0 3,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2013. Vaadatud 7. detsembril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Hagemeisters Geschichte, lk 196
- ↑ lk 533, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
- ↑ Löwis of Menar, Burgenlexikon 113
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 21, ISBN 5-460-00216-8
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 78, ISBN 5-460-00216-8
- ↑ Latvijas viduslaiku pilis
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 394, ISBN 978-9985-876-83-1
- ↑ Napiersky kirikumatrikkel, l. 71
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 285, ISBN 978-9985-876-83-1
- ↑ "Pilis un muižas". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 11. detsembril 2013.
- ↑ Hagemeisters Geschichte, lk 197
- ↑ Geschichte von Livland, Bergmann, lk 175
- ↑ Büsching Erdbeschreibung, lk 175
- ↑ 17,0 17,1 Pilis un muižas
- ↑ Lauku Ceļotājs
- ↑ Fotoplaan