Dresdeni Dynamo

Allikas: Vikipeedia
Täisnimi SG Dynamo Dresden e. V.
Hüüdnimi Dynamo, SGD
Asutatud 12. aprill 1953
Väljak Rudolf-Harbig-Stadion
(mahutavus 23 767 inimest)
President Flag of Germany.svg Andreas Ritter
Peatreener Flag of Germany.svg Stefan Böger
Liiga 3. Liga
2013/14 17. koht
Internet Klubi kodulehekülg
Kodus
Võõrsil

Dresdeni Dynamo (Sportgemeinschaft Dynamo Dresden, SGD) on Saksamaa linna Dresdeni jalgpalliklubi, mis mängib 2. Bundesligas. 1953. aastal asutatud klubi on 8-kordne Saksa DV meister ja 7-kordne karikavõitja. Saksamaa taasühinemise järel mängis aastail 1991-1995 neli hooaega Bundesligas, kuid sattus tänini püsivatesse majandusraskustesse ning on kuulunud seejärel enamasti riigi tugevuselt kolmandasse liigasse.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950. ja 1960. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

DDR-i võimud saatsid 1950. aasta laiali kahekordse Saksa jalgpallimeistri Dresdner SC õigusliku järeltulija, mille enamik mängijaid põgenes läände. Selle asemel käsu korras kokku pandud klubi võttis mitme struktuurimuutuse järel 12. aprillil 1953 nime SG Dynamo Dresden ja liideti sisejulgeolekutalituste spordiorganisatsiooniga. Vastmoodustatud meeskond võitis veel samal aastal oma esimese meistritiitli.

Mängijad olid 1954. aasta novembris sunnitud täies koosseisus Berliini ümber kolima, et võimude tahtel panna alus konkurentsivõimelisele pealinnaklubile SC Dynamo Berlin (1966. aastast BFC Dynamo). Dresdenis nullist komplekteeritud meeskond pudenes 1957. aastaks tugevuselt neljandasse liigasse, kuid suutis juba 1962. aastal taas kõrgliigasse naasta. Dresdenlased pidid veel kahel korral (1963, 1968) esiliigasse langema, kuid kuulusid 1969. aastast pidevalt eliitsarja.

1970. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1969. aasta juunis astus Dynamo peatreeneri ametisse Walter Fritzsch. Järgnenud kümnend kujunes klubi ajaloo säravaimaks. Aastail 1969–1980 lõpetas meeskond 11 hooaega järjest kohaga DDR-Oberliga esikolmikus, tulles seejuures 1971, 1973, 1976, 1977 ja 1978 meistriks. 1971 ja 1977 võitsid saksid ka karika.

Euroopa karikasarjades pääses Dynamo 1970. aastatel neljal korral veerandfinaali, alistades teiste seas FC Porto, Torino Juventuse ja Lissaboni Benfica. Esimese kohtumise Saksa DV ja Saksamaa LV jalgpalliklubi vahel Euroopa karikasarjas pidasid 1973. aasta sügisel Dresden ja Müncheni Bayern (3:4, 3:3).[1]

1980. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dynamo kuldajastu lõppes 1978, kui ametist lahkus peatreener Fritsch. Järgnenud kümnendi jooksul valitses Ida-Saksa klubijalgpalli Berliini klubi BFC Dynamo, kes osaliselt võimude väidetava sekkumise tõttu võitis aastail 1979–1988 järjepanu kõik meistritiitlid. Dresden tuli sel perioodil liigas kuus korda teiseks ja kolmel korral (1982, 1984 ja 1985) karikavõitjaks.

Dynamo kerkis veelkord tippu Saksa DV lõppuaastail. Meeskond tuli 1989 meistriks ja tegi samal hooajal oma ajaloo edukaima eurohooaja, pääsedes UEFA karikasarjas poolfinaali. Aasta hiljem võitis Dynamo viimast korda nii koduse meistritiitli kui karika, enne kui poliitilised tormituuled sellele ajastule joone peale tõmbasid.

1990. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. juunil 1990 võttis klubi endale uueks nimeks 1. FC Dynamo Dresden. Paljud parimad mängijad, nagu näiteks Matthias Sammer või Ulf Kirsten, lahkusin toona läände. Dynamo oli peale Rostocki Hansa teine Ida-Saksa meeskond, mis taasühinemise järel 1991. aastal Bundesligasse kvalifitseerus. Samal hooajal pidasid dresdenlased ühtlasi oma tänaseni viimase euromängu, kaotades meistrite karikasarja veerandfinaalis Belgradi Crvena Zvezdale. Korduskohtumise ajal puhkenud kokkupõrgete tõttu karistati Dynamot kaheaastase rahvusvahelise mängukeeluga.

Dynamo mängis Bundesligas 1995. aastani, kui jäi eliitseltskonnas viimaseks. Hämarate finantsskeemide tõttu täbarasse olukorda sattunud klubi jäi aga ilma ka 2. Bundesliga litsentsist, pudenedes korraga kaks liigaastet. Järgmised viis hooaega mängis endine kõrgliiga klubi Regionalligas.

2000. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamiselt halvast majandamisest tingitud sportlik allakäik jätkus esmalt ka uuel kümnendil. Madalpunkt saabus 2000. aastal, kui Dynamo jäi ümberkujundatud Regionalliga ukse taha ja pudenes tugevuselt neljandale astmele. Mõõnast juhtis meeskonna välja 2001. aasta suvel peatreeneriks nimetatud Christoph Franke. Dynamo naasis 2002. aastal kolmandasse liigasse ja pääses juba 2004. aastal 2. Bundesligasse. Seal pidas meeskond vastu kaks hooaega, kuid pidi 2006. aastal taas korruse võrra madalamale taanduma. Dynamo on püsinud kolmandas liigas tänini, kvalifitseerudes 2008. aastal vastloodud 3. Ligasse. Ehkki dresdenlased on aastaid seadnud sihiks pääsu Bundesligasse, on täbar majanduslik seis sundinud seda eesmärki esialgu külmutama.[2]

Klubiembleem ja -värvid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klubivärvid on must ja kollane, mis on ka Dresdeni ja Saksimaa vapivärvid.

Staadion[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dynamo esimene kodustaadion oli Dresdeni Heinz-Steyer-Stadion. Klubi kolib jaanuaris 1957 väiksemasse, Teises maailmasõjas kannatada saanud Rudolf-Harbig-Stadioni,[3] mis aastail 1971–1990 kandis nime Dynamo-Stadion. 1967. aasta märtsis väisas Dresdenit toonane FIFA president Stanley Roos, kes seadis eurosarjas osalemise eeltingimuseks uue staadionivalgustuse ehituse.[4] Rahvasuus "kaelkirjakuks" ristitud prožektorimastid valmivad kaks aastat hiljem ja avatakse pidulikult sõprusmänguga Saksa DV koonidse vastu. 1976. aastal suureneb staadioni mahutavus 36.000 pealtvaatajani, kolm aastat hiljem lisatakse elektrooniline tabloo.[5]

Saavutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endised treenerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Fritz Sack (07/1950 – 09/1951)
  • Rolf Kukowitsch (09/1951 – 04/1952)
  • Paul Döring (04/1952 – 07/1953)
  • Janos Gyarmati (07/1953 – 04/1954)
  • Helmut Petzold (04/1954 – 11/1955)
  • Heinz Werner (01/1956 – 06/1956)
  • Rolf Kukowitsch (07/1956 – 12/1956)
  • Helmut Petzold (01/1957 – 05/1966)
  • Manfred Fuchs (06/1966 – 03/1968)
  • Kurt Kresse (03/1968 – 06/1969)
  • Walter Fritzsch (06/1969 – 06/1978)
  • Gerhard Prautzsch (06/1978 – 06/1983)
  • Klaus Sammer (07/1983 – 06/1986)
  • Eduard Geyer (07/1986 – 04/1990)
  • Reinhard Häfner (04/1990 – 06/1991)
  • Helmut Schulte (06/1991 – 05/1992)
  • Klaus Sammer (06/1992 – 04/1993)
  • Ralf Minge (04/1993 – 06/1993)
  • Sigfried Held (06/1993 – 11/1994)
  • Horst Hrubesch (11/1994 – 02/1995)
  • Ralf Minge(02/1995 – 06/1995)
  • Hans-Jürgen Kreische (06/1995 – 04/1996)
  • Udo Schmuck (04/1996 – 09/1996)
  • Hartmut Schade (09/1996 – 03/1998)
  • Werner Voigt (04/1998 – 12/1998)
  • Damian Halata (12/1998 – 02/1999)
  • Rolf Schafstall (02/1999 – 03/1999)
  • Colin Bell (04/1999 – 03/2000)
  • Cor Pot (03/2000 – 03/2001)
  • Meinhard Hemp (03/2001 – 06/2001)
  • Christoph Franke (07/2001 – 12/2005)
  • Peter Pacult (12/2005 – 09/2006)
  • Norbert Meier (09/2006 – 09/2007)
  • Eduard Geyer (09/2007 – 06/2008)
  • Ruud Kaiser (06/2008 – 10/2009)
  • Matthias Maucksch (10/2009—)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. SpiegelOnline-einestages, Klassenkampf auf grünem Rasen, 6. jaanuar 2008
  2. http://www.dynamo-dresden.de/aktuell/news-ansicht/archiv/2008/maerz/artikel/geschaeftsfuehrung-informiert-ueber-angespannte-finanzsituation/, 7. märts 2008
  3. http://www.dynamo-dresden.de/verein/tradition/geschichte/1948-1959/, Die Fünfziger: Gründerjahre, viimati külastatud 7. novembril 2008
  4. http://www.dynamo-dresden.de/verein/tradition/geschichte/1960-1969/, Die Sechziger: Der Aufstieg beginnt, viimati külastatud 7. novembril 2008
  5. http://www.dynamo-dresden.de/verein/tradition/geschichte/1970-1979/ Die Siebziger: Jahrzehnt der großen Erfolge, viimati külastatud 7. novembril 2008<

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]