David Hockney
| David Hockney | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
9. juuli 1937 Bradford West Yorkshire'i linnkrahvkond Inglismaa |
| Rahvus | inglane |
| Tegevusala | kunstnik |
| Haridus |
Bradfordi kunstikool (1953–1958) Inglise kuninglik kunstikolledž (1959–1962) |
David Hockney (sündinud 9. juulil 1937 Bradfordis) on briti kunstnik.
Tihti liigitatakse tema kunsti popkunstiks, kuid kunstniku enda sõnul ei ole tema kunst seda mitte. Hockney teoste tehnikad ja stiilid on väga varieeruvad.[1]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Kunstnik sündis 1937. aastal Laura ja Kenneth Hockney töölisperes[2], kus kasvas kokku viis last. Lapsed kasvasid metodistlikus vaimus ja käisid pühapäevakoolis. Kodust sai Hockney kaasa isa tugeva sõjavastase meelsuse.[3]
Hockney teadis juba väga noorelt, et soovib edaspidi tegelda kunstiga. Ta õppis hästi ja oli andekas laps. 11-aastaselt sai Hockney stipendiumi Bradfordi keskkoolis õppimiseks, mis oli sellel ajal üks kõrgemalt hinnatud koole Inglismaal. Enne gümnaasiumi jõudmist avaldas poiss soovi minna üle kunstisuunaga õppele mõnes teises Bradfordi koolis, kuid tal soovitati enne omandada põhiharidus.[2]
Tema koolis oli aga kombeks, et reaalainetes edukad õpilased ei raiska oma aega sellistes kooli arvates "vähem oluliste ainete tundides" nagu kunstiõpetus. Seetõttu kukkus Hockney enda sõnul meelega eksamitel läbi. Küll aga joonistas ta koomikseid kooliajalehele.[2]
Kunstiharidus ja mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]
16-aastaselt võeti Hockney vastu tunnustatud Bradfordi kunstikooli, kus ta oli üks väheseid töölisperest pärit lapsi. Enda sõnul õppis ta koolis hommikust õhtuni, veetes kunstikoolis tihti 12-tunniseid päevi.[2] Ta lõpetas kooli suurepäraste tulemuste ja kiitusega.
Enne edasiõppimist pidi Hockney teenima kaks aastat ajateenistuses. Olles aga väga põhimõttekindel sõja- ja relvade vastane, töötas ta need teenistusaastad haiglas sanitarina. Seal tutvus Hockney vene balleti suurpatrooni Sergei Diaghilevi loominguga, kes ei varjanud oma homoseksuaalsust ning inspireeris ka Hockneyt kapist välja tulema.[3] 1967. aastani oli homoseksuaalsus Inglismaal illegaalne, mistõttu pälvis Hockney julgus ka omajagu tähelepanu. Läbi aastate on kunstnik end pidanud seksuaalvähemuste õiguste eest seisvaks aktivistiks. Homoerootilisusel on alati olnud koht Hockney kunstis.[4]
1959. aastal võeti David Hockney vastu Inglise kuninglikku kunstikolledžisse. Hockney kursusekaaslased jagunesid kunstniku enda sõnul suuresti kaheks: ühed tegelesid rohkem klassikalisse suunda kuuluva kunstiga ning teised eksperimenteerisid ja katsetasid kätt abstraktse ekspressionismi alal. Õpingute ajal kuulus Hockney viimasesse gruppi. Abstraktse kunsti perioodi Hockney elus võib pidada rohkem oma stiili ja isiksuse otsimiseks kui millekski muuks. Juba varastes teostes on ta proovinud mitmel viisil kujutatut humaniseerida. Algul tegi ta seda, kirjutades teostele midagi, mis viitab pildil kujutatule. Hiljem lisandusid ka robustsed inimfiguurid.[1]
Vaatamata andekusele tekkis Hockneyl kuningliku kunstikolledži lõpetamisega raskusi. Ta kukkus läbi kunstiajaloo ainetes[2] ega esitanud lõputööga kohustuslikult kaasnema pidanud esseed. Sellest hoolimata lõpetas Hockney kolledži kuldmedaliga.[3]
Looming ja elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene suurema avalikkuse ees toimunud näitus, millest kunstnik osa võttis, oli 1961. aastal toimunud noorte kaasaegsete kunstnike näitus, mida peetakse ka briti popkunsti sünniks.[1]
1961. aasta kujundas David Hockney kunstnikukarjääri ka teistel viisidel. Tema pildikeel muutus aina vähem abstraktseks, enam ei olnud figuuri kujutamine pildil robustne ega juhuslik, vaid inimesed said piltidel keskseks teemaks. Sama aasta suvel reisis ta esmakordselt Ameerika Ühendriikidesse, kus tutvus nii USA kunstimaastiku kui ka populaarsete geiklubidega. Reisi sai ta endale lubada ainult tänu oma teoste müümisele.[2] Sel eluperioodil kujunes välja Hockney iseloomulik välimus – blondeeritud juuksed ja ümarate raamidega prillid.[1] Legendi kohaselt ajendas kunstniku juukseid blondeerima juuksetoodete firma Clairoli reklaam, mille tunnuslauseks oli "Kõik peaksid blondiks saama!"[5]
Hockney esimene isikunäitus toimus 1963. aastal John Kasmini galeriis Inglismaal ja seda saatis suur edu.[3] Erinevalt enamikust kaasaegsetest kunstnikest oli Hockney peatselt pärast kunstikolledži lõpetamist piisavalt edukas, et elada ära vaid kunsti tegemisest. 1963. aastal kolis ta Los Angelesse. Kunstniku enda sõnade kohaselt jõudis ta vaid nädala ajaga, tundmata linnas kedagi, omandada autojuhiloa, osta auto, sõita Las Vegasesse, võita seal kasiinos raha ja leida endale ateljee.[1] Ameerikas tutvus Hockney ka paljude ajalukku läinud kunstnikega, teiste hulgas ka Andy Warholiga, kes jäädvustas Hockney ka mõnele polaroidfotole, mida plaanis kasutada oma ajakirjas Interview.[5]
Ameerikas valminud teosed kuuluvad Hockney kuulsamate tööde hulka. California kujutamisest sai Hockney 1960. aastate peateema.[6] Kunstnik olevat veetnud lõputuid tunde Santa Monica sadamasillal ning jälginud rannas olnud inimesi, kellest inspireerituna valmisid hiljem ateljees teosed.[2] Sellest perioodist pärit teosed kujutavad tihti just poolpaljaid märja kehaga mehi. Tihti on kujutatud stseene pesemisruumist või välibasseinist. Erinevalt Inglismaal valminud maalidele olid Californias loodud teosed päikeselise valgusega ja väga selgejoonelised. Neis teostes oli näha California elustiili ja loodust. Sel ajal vahetas Hockney ka õlivärvid akrüülvärvide vastu ja hakkas tegema fotosid, jäädvustamaks eluolu.[1]
Järgmistel aastatel reisis Hockney tihti USA ja Inglismaa vahel ja pidas loenguid mitmes USA ülikoolis.[3] Ta oli kunstnikuna palju kuulsust kogunud ning ainuüksi 1966. aastal toimus Euroopas viis tema isikunäitust.[1]
1968. aastal jäi Hockney pikemaks ajaks Inglismaale, kus elas koos oma armastatu Peter Schlesingeriga. Hockney ja Schlesinger tutvusid Californias ja kunsti õppinud Peterist sai Hockney modell. 1970. aastal läks paar lahku ning see sündmus on jäädvustatud ka Hockney elust ja tööst rääkivas dokumentaalfilmis "Suurem sulpsatus" ("A Bigger Splash"), mida lahkumineku ajal filmiti. 1970. aasta ei olnud aga Hockney elus vaid negatiivse alatooniga, sel aastal sai teoks ka Hockney esimene retrospektiivnäitus Londoni Whitechapeli kunstigaleriis.[1]
1971. aastal kolis Hockney mõneks ajaks Pariisi, kus tal valmisid oforttehnikas teosed samal aastal surnud Picasso mälestuseks. Hockney oli pidanud Picassot eeskujuks alates 1960. aastal Londonis Tate’i muuseumis nähtud Picasso isikunäitusest.[1]
1972. aastal valmis kunstnikul teos "Kunstniku portree (bassein kahe figuuriga)" ("Portrait of an Artist (Pool with Two Figures)"), millel on kujutatud Hockneyle iseloomulikku basseini, kus üks mees ujub ja teine, ülikonda kandev mees, seisab basseini ääres. Kujutatud on arvatavasti Hockney eelmist poiss-sõpra Peter Schlesingeri ja tema uut kaaslast. Maal on väga iseloomulik Hockney California stiilile – selged ja soojad värvid, selgete piirjoontega lihtsad kujutised, maali esiplaanile tõstetud figuurid, perspektiiviga mängimine ja homoerootiline alatoon. 2018. aastal müüdi maal oksjonil 90,3 miljoni dollari eest. Sellest sai maailma kõige kallim kunstiteos, mis on müüdud kunstniku eluajal.[7][8] [9] 2019. aastal müüdi aga Jeff Koonsi skulptuur "Jänes" ("Rabbit") 91 miljoni dollari eest ning David Hockney kaotas eelneva tiitli.[10]
Kunstimeediumid[muuda | muuda lähteteksti]
Hockney on karjääri jooksul tundnud huvi erinevate kunstimeediumide vastu ning 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses telliti temalt mitmete teatrilavastuste lavakujundused. Nende projektide hulka kuuluvad ka mitmed kostüümi- ja lavakujundused New Yorgi Metropolitan Operale.[1]
Lavakujundustega samaaegselt leidis Hockney enda jaoks taas fotograafia, seekord aga mitte dokumenteerimiseks, vaid puhtalt kunstilisel eesmärgil. Ta tegi mitmeid polaroidfotodest koosnevaid kollaaže. Hiljem vahetas ta polaroidkaamera välja 35-millimeetrise kaamera vastu.[1]
Erinevate tehnikate hulka, mida Hockney on kunsti tegemiseks kasutanud, kuulub ka iseäralik 1978. aastal valminud seeria "Paper Pools" ("Paberbasseinid"). Ta valmistas metallist raami, mis eraldas teose eri värvi osasid ja pani selle paberile, siis valas paberi ja värvi massi vastavatesse raami osadesse. Teose kuivamise järel eemaldati metallist raam ja teos oligi valmis. Sellesse seeriasse kuulub 29 teost, mis kõik valmisid vaid kuue nädala jooksul.[11]
1980. aastatel eksperimenteeris Hockney nii arvutite kui ka faksidega, luues abstraktseid teoseid, mida ta nägi paberil alles pärast seda, kui need olid juba valmis. Ta saatis faksi teel töid enamasti sõpradele. Oksjonil on faksiga loodud teoseid müüdud üllatavalt kõrgete summade eest, vaatamata tõsiasjale, et kunstnik ise peab neid väärtusetuks.[11]
2004. aastal leidis kunstnik enda jaoks taas maastikumaali. Ta hakkas maalima sünnikodu läheduses olevat loodust. Seda on ta jäädvustanud nii maalil, videokollaažil kui ka iPadi joonistustel.[3]
Lisaks[muuda | muuda lähteteksti]
2019. aastal avati Hockney ja Vincent van Goghi näitus Van Goghi muuseumis Amsterdamis. Näitus esitleb Hockneyt kui meie aja Van Goghi. Mõlemad kunstnikud on leidnud inspiratsiooni loodusest ja aastaaegade vaheldumisest. Samuti on Hockney enda karjääri vältel, eriti vanemas eas olnud inspireeritud Vincent van Goghi teostest ja oskusest anda edasi lihtsaid vaateid niivõrd kõnekalt.[12]
1990. aastal loobus Hockney talle pakutud rüütliseisusest, leides, et auhindadel ja muul tunnustusel ei ole tema jaoks suurt väärtust.[13] 2011. aastal nimetati David Hockney 1000 kunstniku seas tehtud küsitluse põhjal aegade kõige mõjukamaks briti kunstnikuks.[14]
Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Hockney karjääri vältel on kunstniku stiil olnud pidevas muutumises. Nooruspõlve abstraktsionism muutus ajapikku moodsaks realismiks, mille kaudu enamik inimesi Hockneyt tänapäeval tunnebki. Sellest hoolimata ei ole vähem olulised kunstniku iPadi joonistused, fotokunst ega ka faksiga loodud kunst. Hockney realistlikumaid California perioodi teosed moodustavad briti popkunsti perioodi tuumiku, vaatamata kunstniku enda vastandlikule arvamusele.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Lucie-Smith, E (1999). Lives of The Great Modern Artists. London: Thames and Hudson. Lk 305.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "About David Hockney". 2019. Vaadatud 12.04.2019.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Souter, A (2019). "David Hockney Artist Overview and Analysis". Vaadatud 12.04.2019.
- ↑ Heardman, A (2018). "Sex, Class and Queer Expression: Understanding David Hockney's Fascination With Pools". Vaadatud 12.04.2019.
- ↑ 5,0 5,1 Cascone, S (2018). "How Adorable Was Young David Hockney? See These Never-Before-Published Warhol Polaroids". Vaadatud 12.04.2019.
- ↑ Melia, P. Luckhardt, U (2007). David Hockney. New York: Prestel Publishing. Lk 56.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "David Hockney painting sells for $90.3m, a record for a living artist". TheGuardian.com (inglise). 16. november 2018. Vaadatud 16.11.2018.
- ↑ "David Hockney painting smashes record for living artist as artwork fetches $90 million at auction". The Telegraph (inglise). Vaadatud 16. novembril 2018.
- ↑ "David Hockney painting poised to smash auction records". CNN (inglise). Vaadatud 16. novembril 2018.
- ↑ Oscar Holland (16.05.2019). "Jeff Koons' $91M 'Rabbit' sculpture sets new auction record". CNN. Vaadatud 04.06.2019.
- ↑ 11,0 11,1 Livingstone, M (2017). "David Hockney: Paper Pools". Vaadatud 15.04.2019.
- ↑ "Two painters, one love". Van Gogh Museum. 2019. Vaadatud 15.04.2019.
- ↑ Booth, R (2012). "David Hockney joins Order of Merit". The Guardian. Vaadatud 15.04.2019.
- ↑ Alberge, D (2011). "Hockney named Britain's most influential artist". The Independent. Vaadatud 14.04.2019.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Weschler, L. Cameraworks (1984), Alfred A. Knopf, ISBN 0-394-53733-5
- Geldzahler, H., Knight, C., Kitaj, R. B., Schiff, G., Hoy, A., Silver, K. E. and Weschler, L. David Hockney: A Retrospective (Painters & sculptors) (1988), Thames and Hudson, London, ISBN 0-500-23514-7
- Shanes, E. Hockney Posters, (1988), Crown Publishing Group, ISBN 0-517-56584-6
- Luckhardt, U. and Melia, P. David Hockney: A Drawing Retrospective (1995), Thames and Hudson, London, ISBN 0-500-09255-9
- Livingstone, M. David Hockney: Space and Line (1999), Annely Juda Fine Art, London, ISBN 1-870280-74-1
- Livingstone, M. David Hockney: Painting on Paper (2002), Annely Juda Fine Art, London, ISBN 1-870280-95-4
- Livingstone, M. David Hockney: Egyptian Journeys (2002), American University in Cairo Press, Cairo, ISBN 977-424-737-X
- Frémon, J. David Hockney, Close and far (2001), ISBN 978-2868820532
- Howgate, S. David Hockney Portraits (2006), National Portrait Gallery, London National Portrait Gallery, ISBN 1-85514-362-3
- Melia, P., Luckhardt, U. David Hockney: Paintings (2007), Random House Prestel, Munich, ISBN 3-7913-3718-1
- Becker, C., Livingstone, M. David Hockney (2009), Swiridoff Verlag, Künzelsau, ISBN 3-89929-154-9
- Sykes, C. S. Hockney: The Biography (2011), Century, ISBN 1-84605-708-6
- Seckiner, S. South (Güney) (2013), consists of 12 article and essays. One of them, American Collectors, re-focus on David Hockney's importance in the philosophy of art. ISBN 978-605-4579-45-7 .
- Dagen, P. David Hockney, The Arrival of Spring in Woldgate (2015), ISBN 9782868821188
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
David Hockney – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis