Boléro

Allikas: Vikipeedia

"Boléro" on prantsuse helilooja Maurice Ravel'i orkestriteos, mille esiettekanne toimus 1928. aastal. Teose nimi oli algselt "Fandango", kuid muudeti hiljem "Boléro"-ks.

Teos on üheosaline, algselt komponeeritud balletina.

Orkestratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Boléro on kirjutatud võrdlemisi suurele orkestrikoosseisule: 2 flööti, pikoloflööt, 2 oboed (teist dubleerib oboe d'amore), inglissarv, Es-klarnet, 2 B-klarnetit, bassklarnet, 2 fagotti, kontrafagott, 4 metsasarve, pikolotrompet in D, 3 trompetit, 3 trombooni, tuuba, 2 saksofoni (üks neist sopransaksofon), timpan, 2 väikest trummi, taldrikud, tam-tam, tšelesta, harf ja keelpillirühm (viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid).

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu teos on üles ehitatud muutumatule ostinato-rütmile, mis kõlab terve teose vältel ja mida mängib üks või mitu väikest trummi:

Ravel bolero drum rhythtm2.png

Rütmi peal korratakse meloodiat, mis koosneb kahest 18-taktilisest hispaania rahvaviisist. Teose huvitavus püsib tänu staatilise rütmitausta ja justkui vabadusse pürgiva meloodia kontrastist tekkivale pingele, erinevate tämbrite varieerimisele ja pidevalt kasvavale crescendole. Meloodiat esitavad teose vältel ükshaaval erinevad puhkpillid. Teose keskpaigas hakkavad teised pillid teemat esitavat puhkpilli erinevates helistikes dubleerima. Esimest korda juhtub see, kui metsasarv mängib teemat C-duuris ja tšelesta dubleerib seda 2 ja 3 oktaavi kõrgemal ning kaks pikoloflööti vastavalt G- ja E-duuris.

Meloodia saade muutub teose vältel tihedamaks ja valjemaks kuni lõpuks mängib kogu orkester. Veidi enne lõppu toimub modulatsioon E-duuri, kuigi kaheksa takti pärast moduleeritakse tagasi C-duuri. Kuus takti enne lõppu tulevad esimest korda sisse suur trumm, taldrikud ja tam-tam. Teos lõpeb dissoneeriva Des-duur-akordi lahenemisega C-duuri.