Oboe
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
|
Oboe (prantsuse sõnast haut-bois 'kõrge (lärmikas) puu', itaalia keeles oboe) on kaasaegse orkestri instrument, kaksiklesthuulikuga puupuhkpill.
Oboe heliulatus on b-g3. Oboe heli on konkreetne ja võnkegraafik meenutab saehambaid. Oboe tämber on nasaalne, teravapoolne, läbilõikav ent samas ka sametjas. Vaatamata pilli peaasjalikult nasaalsele tämbrile on oboe roll sajandite vältel olnud muuhulgas olla melanhoolia ja kurbuse muusikaliseks väljendajaks.
Algselt oli oboe karjuste ja jahimeeste pill, keskaegsed trubaduurid ja truväärid mängisid oboe eelkäijatel, 17. sajandi keskel võeti oboe kasutusele orkestris.
Oboed kasutatakse tavaliselt orkestripillina, kuid talle on ka kirjutatud mitmeid soolokontserte ja -sonaate. Esimese oboekontserdi kirjutas Domenico Marcheselli 1708. aastal. Säilinud pole sellest aga midagi peale nime "Academico Formato". Eriti palju repertuaari leidub barokiajastust, mil oboeteoseid kirjutasid teiste hulgas Tomaso Albinoni, Johann Sebastian Bach, Georg Philipp Telemann ja Antonio Vivaldi.
[redigeeri] Oboemängijaid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Oboe |
