Artur Linkberg
Artur Linkberg (16. aprill 1899 Väätsa – 10. veebruar 1970 Tartu) oli eesti kirurg.
Ta õppis Tallinnas Rabinovitši üldhariduslikel kursustel, võttis osa Vabadussõjast. Lõpetas 1920. aastal Tartu Linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi ja 1925. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna (ülikooli õppemaksust oli ta kui õppursõdur Tartu suurtükiväeosa telefonistina vabastatud). 1929. aastal kaitses tööga "Glükogenolüüsist ja glükolüüsist mitmekesiste kudede toimel anaeroobseis ja aeroobseis tingimusis" meditsiinidoktori väitekirja[1].
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
- 1925–1970 – Tartu Ülikooli õppejõud (professor), kirurgiakateedri juhataja, arstiteaduskonna dekaan
- 1944–1950 – Tartu Kliinikute Valitsuse direktor
- 1944–1947 – Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi õpetatud nõukogu esimees
- 1951–1957 – Tartu Arstide Seltsi esimees
- 1953–1970 – Tartu linna peakirurg
Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Artur Linkberg oli Arstide Koja nõukogu ja Omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajate kogu liige.
1939. aastal valiti ta Tartu linnavolinikuks.
Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1945 – Eesti esimene tehissöögitoru (peensoolest)
- 1952 – Eesti esimene kopsuoperatsioon
- 1960 – Eesti esimene veresoonesiirdamine
- 1968 – Eesti esimene laibalt võetud neeru siirdamine
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt ära Eesti NSV teenelise arsti aunimetus. Aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.[2]
Suri kliinikumis järjekordseks opereerimiseks valmistudes 10. veebruaril 1970.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mina olengi siin Toomemäel see kõige suurem pussitaja!" Maaleht 18. aprill 2009