Andrei Antonov
|
See artikkel on kurjategijast; Eesti jalgpalluri kohta vaata Andrei Antonov (jalgpallur). |
Andrei Antonov on kurjategija, kellele on Eestis mõistetud eluaegne vangistus.
Antonov, olles süüdi mõistetud S. Savrini tapmises (Tallinna Linnakohtu 11. mai 1995. aasta otsus A. Antonovi süüdistusasjas kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p-de 2 ja 7, § 195 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi), avaldas 13. septembril 1995, et ta on toime pannud veel kolm tapmist ja kirjutas selle kohta avalduse Riigiprokuratuurile. Järgnevatel ülekuulamistel andis Antonov oma tegude kohta üksikasjalikke ütlusi ning kahetses nende kuritegude toimepanemist.
22. septembril 1994 kella 2 ajal öösel röövis Antonov Tallinna–Narva maantee 134. kilomeetril eelneval kokkuleppel koos O. Guštšini ja M. Igoniniga sõiduauto. Antonov riietus politseiniku vormi ja kasutas sõiduautode peatamiseks saua. Guštšin ja Igonin olid sellal põõsastega varjatud sõiduautos, mille valgustid lülitati sisse, jätmaks muljet, et tegemist on politseiautoga. Peatanud sõiduauto VAZ 2109, nõudis Antonov, et sõidukijuht E. Tasso väljuks ja avaks auto pagasiruumi. Antonov tulistas sõidukist väljunud Tassole püstolist TT selga. Kui Tasso kukkus, tulistas Antonov veel talle pähe. Püstoli TT oli Antonov omandanud 21. septembril 1994. aastal Narvas. Pärast Tasso tapmist lohistasid Guštšin ja Igonin laiba teelt kõrvale. Röövitud sõiduauto müüs Antonov Tallinnas.
8. oktoobril 1994. aastal kella 24 ajal võttis Antonov Jõhvis Fööniksi restorani juures taksopeatuses eratakso FIAT, mida juhtis O. Laudma. Sõitnud taksol Ida-Viru maakonnas Tasaru külla, tappis Antonov sõiduki röövimise eesmärgil taksojuhi Laudma püstolilasuga pähe. Laiba lohistas ta maanteekraavi.
Samal ööl sõitis Antonov röövitud sõidukiga Kohtla-Järvele, kus ta leppis Guštšini ja Igoniniga kokku järgmise sõiduauto hõivamises.
9. oktoobril 1994 kella 3 paiku öösel sõitis Antonov röövitud sõiduautol koos Guštšini ja Igoniniga Tallinna–Narva maanteel samasse kohta, kus tapeti Tasso. Antonov riietus taas politseivormi ja peatas sauaga sõiduauto Renault ning nõudis, et juht väljuks sõidukist. Kui sõiduauto juht O. Lerko väljus, tulistas Antonov talle püstolist PM kaks lasku pähe. Püstoli oli ta omandanud Tallinnas pärast Tasso sõiduauto müümist.
Ida-Viru Maakohtu 8. augusti 1996. aasta otsusega tunnistati Andrei Antonov KrK § 101 p 1, § 101 p-de 1 ja 8, § 101 p-de 3 ja 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 5, § 197 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti, lugedes vabadusekaotuslikud karistused KrK §-de 40 ja 41 alusel kaetuks raskema karistusega, erakordne karistus – surmanuhtlus.
Arvestades asjaolu, et surmanuhtlust siis Eesti Vabariigis täide enam ei viidud, asendas kohus, juhindudes KrK § 23 lg 1 ja § 46 lg 1, Antonovile mõistetud surmanuhtluse eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.
2003. aasta kevadel, viibides Murru vanglas, torkas Antonov noa ühe tavavangi selga, vigastades tolle kopsu. Põhjus: tavavang polnud nõus loovutama Antonovile oma 1500 krooni.
Sama aasta suvel kordas Antonov sama kuritegu Ämari vanglas. Seekord oli ta ohver vangivalvur, kellel opereeriti pärast noatorget vasak neer ja kes on nüüd invaliid. Kohtus võttis Antonov pussitamised omaks, kuid ei kahetsenud kuritegusid. Vastupidi – ta lubas, et hakkabki tapma vanglatöötajaid, kes takistavad tema üleviimist Murru vanglasse, kus tal olnud parem elu.