Altene ordulinnus

Jaunjelgava piirkonna vapp

Alteni ordulinnus (läti Altene, saksa Altona) oli Liivi ordu abilinnus Lätis Jaunjelgava piirkonnas (Jaunjelgavas novads, saksa Friedrichstadt) Sece vallas (Seces pagasts), Väina (Daugava) jõe vasakul kaldal umbes 3 km Koknese linnast ning linnusest ülesvoolu Brencēni ja Bruņenieki talude lähedal. Tänapäeval jääb linnusekoht Pļaviņase hüdroelektrijaama veehoidla alla. Linnus jääb Läti Zemgale kultuuriajaloolise piirkonna põhjapiirile, selle Sēlija ossa. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Jakobstadti maakonnas.

Läti ajaloolised piirkonnad: Kurzeme, Zemgale, Vidzeme, Latgale ja kollasega Sēlija

Lähim linnus Altenile on mööda Väinat allavoolu 2,5–3 km kaugusel jõe paremkaldal asuv Koknese piiskopilinnus, komtuurkonna keskus Aizkraukle ordulinnus jäi otsejoones 18 km kaugusele ja mööda Väinat üle 25 km allavoolu. Alten ise asetseb umbes 60 m üle merepinna.

Alteni ordulinnus 1940. aasta paiku. Kastelli lõunanurk

Nimekujud

• 1408 – Oltema
• 1416 – Altena
• 1467 – Althenas

XVII sajand – Haltenois

Alteni ordulinnus XIX sajandi algul. Ülevalpool on kirdesuund

• 1702 – Altenau
• 1753 – Altenoss
• 1756 – Altenou
• 1802 – Altona

XVIII sajandil kutsusid kohalikud läti talupojad seda Vecpilsiks (Wezzepils, vana linnus).

• 1920 – Alsbergas pils

Ajalugu

Linnusekoht muinasajast Rootsi ajani

Umbes VII sajandist kuni XIII sajandini oli Läti ajaloolaste arvates Alteni ordulinnuse kohal varem seelide puidust muinaslinnus. Ilmselt jäeti see maha sakslaste Väinale saabudes.

Alteni ordulinnus. J. C. Brotze plaan 1802. aastast. Edela ilmakaar on üleval, all Väina jõe vasak kallas. Linnusest paremal suubub Väinasse lai ja kärestikuline Altene oja

1354. aasta annab baltisaksa ajaloolane Arndt linnuse ehitamise ajaks. Ka teised ajaloolased (Arbusow, Mugurevitš) on määranud linnuse tekkimise XIV sajandi II poolde. Sellal tuli Liivi ordul tagastada peapiiskopile Koknese piiskopilinnus ja asemele oli vaja uut tugipunkti. Linnusest on leitud arheoloogiliste kaevamiste käigus samuti XIV sajandi II poolest pärinevaid münte.

1408. aasta 6. juulil on linnust dokumentides esmamainitud, kuid see kaitserajatis on kindlasti ehitatud palju varem, kuna pole mõeldud kaitseks tulirelvade eest ja sarnaneb XIV sajandi keskel Kuramaale Riia–Preisimaa maanteele teetõkkelinnusteks püstitatud ordu laagerkastellidega. Selles dokumendis on kirjas, et peapiiskop vahetab välja maatükid, andes vendadele Johann ja Berthold Engelkamile 4 aakrit maad Koknese lähedal Alteni (linnuse) vastas.

1416. aasta 23. augustil on linnust teadaolevalt teist korda mainitud ordumeistri Siegfried Lander von Spanheimi kirjas peapiiskop Johann von Wallenrodele kui "kivist linnust, mida nimetatakse Altenaks". Ordu pakkus linnust peapiiskopile ilmselt vahetuskaubana mingite maade vastu.

1467 on Alteni olemas ka ordu visitatsiooniprotokolli linnuste nimekirjas.

XV sajandil on linnus kaks korda põlenud, esimese põlengu järel hooned taastati, pärast teist põlengut elu linnusemüüride vahel lakkas.

1541. aastal on Alteni lähedal asuv läänivaldus antud kellelegi Vintule. Sellal tekkis ka 3 km kaugusel linnusest Alteni-Windsheimi (läti Altene-Brunava) mõis.

1555. aastal koostatud linnuste nimekirjas Altenit enam ei kohta. Arvatakse, et linnus hüljati XV sajandi lõpus. XVI sajandist pärit leiuainest linnuse väljakaevamistel 1960. aastatel enam ei täheldata.

1558 algas Liivi sõda ja hiljem Poola valitsusaeg. Ajaloouurimustes on kohatud ka versiooni, et linnus likvideeriti Poola ajal, kui kästi nõrgemad linnused maha lõhkuda, et võimalik vaenlane seal kaitset ja peavarju ei suudaks leida.

Linnuseala Rootsi ajast tänapäevani

Alteni ordulinnus 1893. aastal. A. Sapunovi joonistatud plaan. Üleval on edelasuund, all paremal on näha uue mõisa majandushoone

XVIII sajandil läks vana Alteni mõis Kuramaa hertsogi valdusse.

1802 joonistas linnuse plaani ja vaateid baltisaksa muinsusteuurija J. C. Brotze. Ta märkis, et avar linnuseõu oli üles haritud ja seda kasutati põlluna. Kohalikud talumehed olevat suure väravakaare siseküljelt müürikivid välja kangutanud, et müürist suuri väravauksi hoidnud raudhingesid kätte saada. Samuti olevat nad maha lammutanud ja ehitusmaterjaliks ära vedanud linnuse õhemad loode- ja kirdepoolsed ringmüüriseinad. Väiksematest kividest ja mördiveerisest moodustus järelejäänud vundamendimüüri peale ja ümber rusukiht.

1826. aastal on esmamainitud uut Alteni mõisat, mis ehitati linnusevaremete vastu Väina kaldapealsele, teisele poole sügavas orus voolavat Altene oja.

1827 koostas linnusest plaani ja tegi fassaadijooniseid markii Paulucci albumi jaoks Ciolkovitš.

1839 mõõdistas ja koostas umbkaudse plaani F. Kruse. 1874 tegi sedasama uuesti J. Dering.

1899 mõõtis linnusevaremeid ajaloolane, linnusteuurija K. von Löwis of Menar.

I maailmasõja ajal said linnusemüürid kannatada suurtükitule läbi, kuna piki Väina jõge kulges rindejoon. Ka kaevati linnusealale kaevikuid, kust varjatult vastaskallast jälgida.

1920. aastast alates sai linnusealast Läti riigi omand. Tänu lähedalasuvale kuulsale Staburagsi kaljule, mida on mainitud ka läti rahvuseeposes, sai Altenist I Läti Vabariigi ajal turismiobjekt.

1963–1964 toimusid linnuses seoses hüdroelektrijaama paisu rajamisega arheoloogilised päästeväljakaevamised. Neid juhatas J. Graudonis. Linnuse plaani mõõdistas A. Zaune. Välja kaevati ligi pool linnuse territooriumist – 4200 m². Leiuainese moodustasid odaotsad, kaitseturvise tükid, mündid, viljaterad veski juurest jm.

1965. aastal, kui valmisid Plavinase hüdroelektrijaama lüüsid, lasti ordulinnuse varemed õhku.

Ehitus

Alteni ordulinnus XIX sajandi algul. Vaade edela- ja kaguküljele

Alteni oli Aizkraukle ordulinnuse abilinnus, mis asus Väina jõe ja Altene oja orgudevahelisel poolsaare moodustaval paeplatool – see tagas veekaitse kolmest küljest. Platoo ise asetses umbes 15 m kõrgusel jõepinnast.

Kastelli ringmüür

Tegemist on peaaegu ristkülikukujulise puhtatüübilise laagerkastelliga, mille läänepoolne mantelringmüür järgib järsuveerulise sügava Altene oja orgu. Linnus oli orienteeritud nurkadega põhiilmakaarte suundades, lõuna- ja kagupoolne mantelmüür oli 53 m pikk, loode- ja kirdepoolne müür 80 m. Üle 9 m kõrgune ringmüür oli edelalõigus väravate lähedal 1,45 m paksune, kagulõigus 1,3 m ja mujal 1 m paksune ning oli laotud murtud dolomiidist ja seotud lubimördiga. Kagu- ja lõunaküljest oli linnuse kaitseks kaevatud 7 m laiune ja 1,25 m sügavune äralõikekraav. Kraavi lõunapoolne lõik on hiljem uuesti pinnasega täidetud. Väina jõe poolne külg oli umbes 20 m pikkune. Linnusevärav asetses edelaküljel, vastu Altene oja orgu.

Vanemad uurijad on oletanud, et juurdepääsutee ligines väravale lõuna poolt üle vallikraavi ja piki oruserva, kuid viimaste väljekaevamistega aastatel 1963–1964 avastati värava juures eenduvad tugimüürid, mis suunavad maantee otse üle 25 m laiuse oru viinud sillale. Peale kontraforsside suuremat kaitseehitist väraval torni näol ei olnud. Väravad avanesid hoovi poole ja olid suletavad ristpalgiga. Selle lohud olid väravakülgede müüritises 1942. aastal veel alles. Värava kohal oli nišš, kus vastavalt tolleaegsetele tavadele seisis kaitsepühaku kuju. Üldiselt oli Alteni rangelt eesmärgipärane rajatis, ilma dekoratiivsete lisandusteta. Värava laius oli 3,25 m ja kõrgus 3 m. XX sajandi alguseni värava kohal asetsenud kaarnišši mõõdud olid 2*1,5 meetrit. Teine väike värav laiusega 1,05 meetrit asetses kirdemüüri Põhjapoolses otsas ja ilmselt sai sealt trepi või redelite abil laskuda Väina kaldale. Linnusel on eristatavad 2 ehitusperioodi. Ühel vanal plaanil on kujutatud ringmüüri Väina äärses idanurgas ka väike jõe poole eenduv ümartorn, mis võis toimida flankeerivalt täiendava kaitsena paadisadamale. Ilmselt võisid teisel ehitusetapil toimuda linnusemüüride kõrgendamine ja torni rajamine.

Kastelli sisehoonestus

Majandus- ja eluhooned toetusid vabalt kastelli paekivist laotud mantelmüürile, kuid olid ehitatud puidust ja oma iseloomult enamjaolt pigem ajutised varjupaigad. Müüri peal jooksis ümber kogu linnuse puidust kaitsekäik, mille jäljed enne allesolnud linnusemüüride õhkulaskmist veel selgesti nendel nähtavad olid. Kaitsekäik oli umbes 0,6 m laiune ja rinnatis umbes 1 m kõrgune. Ühe vana joonise järgi asus põhjanurga lähedal kaev ja linnuses pidi olema ka kabel. Linnus ei olnud mõeldud tulirelvade jaoks, seda näitab ka kastelli altpoolt purukslastud lõunanurk.

Väljakaevamistega avastati 14 elu- ja majandushoone aset, lisaks jahuveski vundament. Ühe 8 × 7 m põhiplaaniga hoone keldris töötas käsitööline, linnuse põhjanurgas oli sepikoda. Leitud relvade jäänuste järgi võib öelda, et linnuses paiknes väike ordugarnison ja selle teenindav personal. Linnuse läänenurgas kaevati välja 2 toaga eluhoone vundament, millel oli ka kiviplaatidest põrand. Selle kõrval oli pagaritöökoda ja saun, mille äravoolutoru suubus kaitsemüüri alt Altine oja oru suunas. Edasi piki kaitsemüüri tulid veel mõned elu- ja majandushoone vundamendid. Linnuse põhjanurga lähedal oli terve ehitiste kompleks, mille keldrites töötasid käsitöölised. Seal oli ka väike veski.

Enne väljakaevamisi asus linnuseõue keskel suur auk, mida arvati olevat olnud suure kaevu kohaks. Väljakaevamistel selgus, et see oli samuti II ehitusperioodil rajatud suure 9 × 20 m küljepikkustega puithoone telliskividest kelder. Keldrisse viis kivist trepp. Keldri peal oli eluhoone mõõtudega 7 × 9 meetrit, mida köeti keldris olnud kerishüpokaustiga ja eluhoone kõrval asetses majandushoone. Eluhoone oli jagatud kaheks toaks: ühe kivipõrandaga toa mõõdud olid 4,8 × 4,5 ja teise toa, kus asetses hüpokausti soojaõhu plaat, mõõdud olid 9,6 × 4,5 meetrit.

Alteni ordulinnus on Lätis ehitiste arheoloogias tuntud selle poolest, et seal on välja kaevatud kõige arvukamalt hästi säilinud kerishüpokaustahjusid, millega köeti kivivundamendile rajatud puidust eluhooneid mantelringmüüri ääres. Ahjude kütteruumid avanesid köetavatest ruumidest väljapoole ja olid kaetud puidust ehitistega, mida kasutati tõenäoliselt puukuuridena. Alteni linnuse kerishüpokaustid dateeritakse XV sajandisse.

Praegune seisukord

XX sajandi keskpaigaks oli peaaegu täies kõrguses – 9 m säilinud linnuse kagumüür, osaliselt oli alles ka edelamüür koos poole väravakaarega. Väljakaevamistel paljastusid ka ringmüüriäärsete puithoonete kivivundamendid ja kerishüpokaust – küttesüsteemi ahjud. Linnuse keskel kaevati välja mingi kivihoone keldrid. Nüüdseks on linnuse madalamaks lõhutud müürijäänused jäänud Pļaviņase HEJ veehoidla tasapinna alla.

Muistendid

Kohalikud on kutsunud seda linnust ka loomade lossiks või metsloomaaiaks. Kunagi olevat lossis elanud üks kuri väepealik, kes oma alluvaid väiksemagi üleastumise eest hukanud. See väepealik pidanud lossis igasugu õudseid elukaid ja kurje loomi. Süüdlased, aga teinekord ka süütud, visatud siis elusana loomade ette, kes need õnnetud puruks rebisid ja nahka pistsid. Pealik ise vaadanud seda naudinguga pealt. Ümbruskonnas olevat teda kardetud ega juletud lossi minna. Sellest siis ka nimi – Elukate linnus.