Abner Uustal

Allikas: Vikipeedia

Abner Uustal (22. jaanuar 1915 Abula, Mustjala kihelkond, Saaremaa27. jaanuar 1985) oli eesti õigusteadlane.

Ta sündis meremehe perekonnas. Abula külas asuvale sünnikodule on õpilaste ja valla poolt paigutatud mälestustahvel.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas 1934. aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi.[1] 1934. aastast õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas 1940. aastal cum laude. 1936 lõpetas ta Sõjakooli aspirantideklassi kursuse jalaväe alal. Korporatsioon Revelia liige.

1947. aastal astus ta aspirantuuri rahvusvahelise õiguse alal. 1950. aastal kaitses ta Moskva Riikliku Ülikooli juures kandidaadiväitekirja "Борьба СССР в Организации Объединенных Наций за мир и безопасность народов" (Diss. Trt. 492741). 1961. aastal kaitses doktoriväitekirja "Международно-правовый режим территориальных и внутренних морских вод" (Diss. Trt. 483957, 492742).

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Teenis 1940. aastal Majandusministeeriumis. Töötas Väliskaubanduse Komitees Tallinnas vanema referendina.

Nõukogude okupatsiooni ajal määrati ta Kergetööstuse Rahvakomissariaadi transpordiosakonna juhatajaks. Augustis 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, elas 28.−29. augustil 1941 üle Juminda miinilahingu. Oli aastatel 1942–1945 Eesti laskurkorpuses. Veebruarist 1942 oli ta 1. Eesti Tagavara Laskurpolgu õppepataljoni juhtivkoosseisus, alates veebruarist 1944 kuni sõja lõpuni Leningradi rindel.

1945–1947 töötas Tartu Riikliku Ülikooli sõjalise õpetuse kateedris.

Pärast väitekirja kaitsmist 1950. aastal asus ta tööle Tartu Riiklikku Ülikooli õigusteaduskonda rahvusvahelise õiguse õppejõuna, 1952. aastal sai dotsendiks, 1965. aastal professoriks. Ta õpetas üle 40 aasta rahvusvahelist õigust ja välisriikide õigust, oli pikka aega õigusteaduskonna dekaan ja haldusõiguse kateedri juhataja.

Tegutses ka ajalehe Edasi väliskommentaatorina.

Teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli üks esimesi ÜRO uurijaid ja mereõiguse spetsialiste NSV Liidus, kes asus uurima territoriaalmere õiguslikku režiimi.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (1970, täiendatud versioon 1976)
  • Rahvusvaheline õigus (1. osa) (Tartu Riiklik Ülikool 1975)
  • Rahvusvaheline õigus (3. osa). Riigi rahvas (Tartu Riiklik Ülikool 1976)
  • Rahvusvaheline õigus (4. osa). Rahvusvahelised lepingud (Tartu Riiklik Ülikool 1976)
  • Rahvusvaheline õigus (5. osa). Rahvusvaheline mere- ja ilmaruumiõigus (Tartu Riiklik Ülikool 1977)
  • Rahvusvaheline õigus (7. osa). Rahvusvaheliste tülide lahendamine rahulikul teel (Tartu Riiklik Ülikool 1978)
  • Arenenud sotsialismi põhiseadus (1978)
  • Rahvusvaheline õigus (8. osa). Rahvusvaheline õigus ja sõda. Õppevahend õigusteaduskonna üliõpilastele (Tartu Riiklik Ülikool 1981)
  • ÜRO vastuolude maailmas, autorid Eimar Rahumaa ja Abner Uustal (1983)
  • Rahvusvaheline õigus (1984)
  • Õppevahendeid, sadakond teaduslikku ja mitusada populaarteaduslikku artiklit.

Tema isikuarhiivi ulatuslikuma osa moodustavad avaldamata teadustööde ja artiklite käsikirjad. Kirjavahetus teadlastega, mis isikuarhiivis on esindatud põhiliselt õnnesoovikaartidega, näitab mõningal määral tema teaduslikke sidemeid.[2]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rahvusvahelise Õiguse Nõukogude Assotsiatsiooni asutajaliige.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teda autasustati ordeniga "Austuse märk", nelja medaliga ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta abiellus 1948. aastal Lidia Uustaliga (neiuna Kütt, Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna iluvõimlemise õppejõud ja treener). 1945. aastal sündis varasemast kooselust poeg Aarne Uustal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vilistlased. Kuressaare Hariduse Kooli veebisait.
  2. "TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUKOGU" (PDF).
  3. "Sirp ja Vasar 1 veebruar 1985".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]