AEC Armoured Car

Allikas: Vikipeedia

AEC Armoured Car

AEC Mark III Armoured Car

Andmed
Pikkus 5,18 m
Laius 2,74  m
Kõrgus 2,54  m
Kaal Mk I: 11 t
Mk II, III: 12,7  t
Kiirus maastikul 58–65 km/h
Käiguvaru maanteel 400 km
Suurtükk Mk I: QF 2-naelane
Mk II: QF 6-naelane
Mk III: 75 mm
Kuulipildujad 1x Besa kuulipilduja, 1x Bren kuulipilduja
Soomus 16–65 mm
Mootor Mk I: AEC 195 diisel
Mk II, III: AEC 197 diisel
Mootori võimsus 105–158 hj
Meeskond Mk I: 3 meest
Mk II, III: 4 inimest

AEC Armoured Car oli seeria raskeid soomusautosid, mida Teise maailmasõja ajal tootis Associated Equipment Company (AEC).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

AEC oli veoauto ja busside veermike tootev ettevõtte Southallis, Middlesexis. Soomusautot hakati eraettevõtmisena ehitama sama firma suurtükitraktori Matador veermikule. Masinat demonstreeriti 1941. aastal Londonis paraadi ajal ametiisikutele ja see avaldas Winston Churchillile muljet. Kokku toodeti aastatel 19421943 629 masinat.

AEC üritas luua soomusautot, mille tulejõud oleks võrreldav kaasaegsete tankidega. Esimene kasutas Valentine Mk II torni 2-naelase (40 mm) kahuriga. Järgnevatele versioonidele paigaldati võimsamad kahurid – alguses 6-naelane (57 mm) ja viimaks 75 mm. Soomusautodel oli veel kaks kuulipildujat, suitsugranaadi heitjad ja raadiojaam Nr. 19.

Mk I masinaid kasutati esmakordselt Põhja-Aafrikas 1942. aasta lõpus, kus osadele masinatele paigaldati 6-naelase kahuriga Crusader tanki torn. Mk II ja Mk III osalesid lahingutes Euroopas Briti ja Briti India armee kooseisus. Tihti kasutati neid koos soomusautodega Staghound.

Seda kasutai edasi peale sõja lõppu, kuni asendamiseni Alvis Saladin-iga. Liibanoni armee kasutas neid vähemalt 1976. aastani.

Mudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mk I – Algne versioon tanki Valentine torniga. toodeti 129 masinat.
  • Mk II – Raskema torni, 6-naelase kahuri ja 158 hj diiselmootoriga.
  • Mk III – Tuletoetussoomusauto: MK II 6-naelase kahuri asemel kasutati 75 mm kahurit.
  • AA – Versioon tanki Crusader AA torniga. Tornis paiknes kaks Oerlikoni kahurit, mida sai tõsta suure nurga alla, et õhusihtmärke lasta. Kuna Euroopa tandritel kuulus ülekaal õhus Liitlastele, siis ei hakatud tootma.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • George Forty World War Two Armoured Fighting Vehicles and Self-Propelled Artillery, Osprey Publishing 1996, ISBN 1-85532-582-9.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]