Šlokenbeka vasallilinnus

Smārde valla vapp

Šlokenbeka vasallilinnus (läti keeles ka Slokumberga, saksa keeles Schlockenbeck – 'Lukuoja' või 'Lukujõe') oli Liivi ordule kuuluva Tukumsi ordulinnuse abilinnus ja asub Engure piirkonna (Engures novads) Smārde valla (Smārdes pagasts) Milzkalnē külas Slocene jõe (saksa keeles Schlocke-Fluss) põhjakaldal.

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Kuramaa kubermangu Tukumsi ülemhauptmannschafti (saksa keeles Oberhauptmannschaft Tuckum) Tukumsi hauptmannschaftkonnas.

Aadress: "Šlokenbekas muižas ansamblis", Milzkalne, Smārde vald, Engure piirkond. Tel: 63182354 (Teedemuuseum), 29904147 (mõis), e-pasts: muzejs@lvceli.lv, info@slokenbeka.lv, www.slokenbeka.lv, GPS 56.9760160 23.2261073

Šlokenbeka vasallilinnus, ilmselt juba linnuseaegsed kivimüürid, mis mõisaajal ehitati aidaks ümber, septembris 2017. Ait piirneb vasallilinnuse läänemüüriga

Nimekujud

• 1544 – Schloke.

Schlocke jõe ("Luku" jõgi) järgi nimetati ka uus Tukumsi abilinnus Schlockenbekiks ("Lukuoja"). Sama Riia tee ääres, otsejoones 26 km kaugusel (maanteed mööda abilinnusest u 37 km) Lielupe ("Suurjõgi") jõe vasakul kaldal oli maantee jõeületuskohal Sloka (Schlock – "Lukk") asula ja mõis, mis praegu moodustavad Jūrmala läänepoolse linnaosa. Otsejoones Kuramaale pääsu takistas seal Sloka raba ja järv. Seepärast keeras maantee seal keskajal Riia lahe rannaäärsetele luidetele, ehk siis looduslikud takistused "lukustasid" otsepääsu Kuramaale ja Tukumsi ordulinnuse – Kuramaa "väravate" juurde.

Asukoht

Linnus asetseb Slocene jõe selles kohas ligi 500 meetri laiuseks avarduva ürgoru kagupoolse nõlva peaaegu jõeni eenduval madalamal astangul, mis moodustab mugava sillapea jõe ületuseks. Linnuse lähedale jäi ka teerist: lääne poole läks maantee 4,5 km kaugusel asuvasse Tukumsi ordulinnusesse ja alevisse; põhja poole kulges maantee 11 km kaugusel oleva Riia lahe suunas, kust sai edasi Riiga; ida poole viis maantee suure soo ääres asetsevate Valguma järvedeni, lõunasse sai üle jõe minnes Jelgava (Miitavi) ordulinnuse ja uue lõunapoolse Riia–Preisimaa maantee suunas.

Šlokenbeka vasallilinnus septembris 2017. Läänepoolne kaitsemüür koos algupäraste laskeavadega, vaade edelast

Ajalugu

Linnus algusaegadest Liivi sõja alguseni

XV sajandil sai Tukumsi piirkonnas omale maid lääniks orduvasall ja Tukumsi linnuse komandant Werner von Butlar. Butlar omas valdusi ka Kandava ja Sigulda linnusepiirkondades; ordu silmis oli ta heas kirjas, kui kohusetundlik ja võimekas ametnik.

1475 on mainitud Tukumsi ja Šlokenbeka vahel asunud Durbe mõisat, kui orduvasall Butlari lääni ja Šlokenberga alla kuulunud folvarki (väikest mõisat).

1484 ründasid riialased kodusõja käigus Liivi ordu vastu Tukumsi linnust. Linnus vallutati ja rööviti koos selle külje all olnud alevikuga paljaks ning süüdati põlema, foogt vangistati. Arvatakse, et pärast seda ehitas vasall Werner von Butlar Šlokenbekale esimesed kindlustused.

1511. aastal olevat ajalookirjanduses teavet, et Werneri poeg Dietrich von Butlar müünud oma maja ja maad Tukumsis ja läinud elama Šlokenbeka linnusmõisa.

Šlokenbeka vasallilinnus. Põhjapoolne värav lõunast vaadates, märts 2009

1537 võttis ordumeister Wennemar von Brüggeney Dietrichilt lääni käest, kuna viimane oli tulihingeline reformatsiooni pooldaja, jätnud ordu ees oma kohustused täitmata ja tagatipuks osalenud aktiivselt ka Saare-Lääne vaenuses orduvastase luterliku piiskopi Wilhelmi poolel.

1541. aasta 9. mail andis meister Wennemar endised Butlari läänid rahuldustundega üle veendunud katoliiklasele Dietrich Schenkingile.

1544. aasta 19. jaanuaril on linnusekohta esimest korda kirjalikult mainitud, kui "Šloka nimelises paigas oja ääres" (an der beke der hoerten Schloke) seoses lääniraamatu üleandmisega Schenkingile. Viimane sai linnuse ja ka patronaažiõigused Tukumsi ja Kandava kihelkonnakirikute üle, mis kuulusid enne samuti Butlarile. Samal aastal pidas linnus vaatamata oma nõrgale konstruktsioonile vastu selle aja sõjatehnikareeglite järgi läbi viidud piiramisele. Vasall Butler tahtis linnust jõuga oma valdusse tagasi saada, kuid sai kaotuse osaliseks.

1562, pärast Liivimaa orduriigi likvideerumist andis Poola-Leedu kuningas Zygmunt II August sellest lõunapoolse osa kuni Väina jõe kaldani lääniks endisele ordumeistrile Gotthard Kettlerile. Neist maadest moodustati Kuramaa ja Semgale hertsogkond, mille hertsogiks siis endine ordumeister sai.

Linnus Liivi sõjast Poola-Rootsi sõjani

Grothuside aadliperekonna vapp

1570ndatel andis hertsog Ketler endistele vasallidele läänistatud maad, nagu Šlokenbeka, Seme, Vecmoka jt. neile pärisomandiks, lootes sellega võita omale toetust aadelkonna hulgas.

1573 suri Dietrich Schenking ning 1580. aasta 6. detsembril jagasid tema 6 poega pärandi omavahel. Šlokembeka sai omale Mathias Schenking, kes maksis ülejäänud vendadele nende osa välja. Pärast isa surma sai Mathias (Tyso) ka endise Tukumsi ordulinnuse pealikuks (hauptmanniks).

1605. aastal, alanud Poola-Rootsi sõja käigus ja veidi enne suurt Salaspilsi lahingut, maandasid rootslased mererannal Plienciemsi juures 4000-mehelise dessandi. Sealt kulges 18 km pikkune maantee põhjas otse Tukumsisse. Rootslased ründasid Tukumsit, kaitseta linnus hõivati ja pandi põlema, linnuseülem Mathias Schenking võeti vangi. Lähedalasuv Šlokenberga oli küll Tukumsi abilinnus, kuid tulirelvade kasvanud võimsuse tõttu samuti mitte eriti kindel varjupaik.

1610 sai Schenkingite perekond vastavalt Gothaerdi privileegile endise Šlokenbeka ordulääni ka ametlikult enda nimele, st. valdus muutus alloodiks. Mathiase vend Otto Schenking tõusis samal ajal poolakate nn Üleväina Liivimaal moodustatud Võnnu piiskopkonna peapiiskopiks.

1622 tulid Riiast 40 rootsi sõdurit kolonel Aserseni juhtimisel öösel mereäärt mööda vargsi Tukumsisse, tungisid linnusesse ja võtsid hertsogi õuemarssali ja linnuse komandandi Mathias Schenkingi järjekordselt vangi. Edasi hõivasid nad Šlokenbeka vasallilinnuse, kuhu kohalik aadelkond oli sõja eest oma varad varjule toonud. Sealt said nad hea saagi ja suundusid rahulolevalt tagasi Riiga.

Vasallilinnuse-mõisa omanikud läbi aegade

Šlokenbeka vasallilinnuse kagunurk. Orduaegsesel müüridel on veel säilinud algupärased laskeavad. Oktoober 2011

• 1484–1537 – õuemarssal Werner von Butlar
• 1541–1677 – orduvasall von Schenking
• 1678–1701 – hertsogkonna kantsler Putkammer
• 1701–1730ndad – von der Brüggeney
• 1730–1815 – von Grothus
• 1815–1839 – krahv von Medem
• 1840–1848 – parun von Bulmering
• 1848–1923 (1919) – von der Reckede suguvõsa

Šlokenbeka vasallilinnuse edelanurk, mõisaaegne lõunavärav ja laskeavadega läänemüür. Esiplaanil on näha ka linnusevalli. XVIII-XIX sajandi vahetus

Linnus-mõis hertsogkonna ajast II maailmasõjani

1678–1701, Putkammerite ajal toimus vanas vasallilinnuses ümberehitusi. Kompleksi kohandati rohkem põllumajandusliku mõisa vajadustest lähtuvalt. Läänepoolse kaitsemüüri külge ehitati ait. Vana puidust mõisa härrastemaja asus linnuse keskel.

1688 ehitati põhja- ja lõunapoolse kaitsemüüri keskele väravatornid, mis asusid ühel teljel üksteise vastas. Linnusemüüri äärde seati samuti sisse piiritusevabrik, ehitati lehmalaut ja võlvkelder, küün jm põllumajandushooned. Läänepoolse kaitsemüüri keskel asunud torn ehitati ümber aidaks. Nähtavasti lammutati torni madalamaks. Hoonete fassaadid kaunistati tellis- ja kipsilustustega.

1701 ründas linnust ka Rootsi sõjavägi ja hõivas selle.

XVIII sajandi keskel, Grothuside ajal, jätkati majandushoonete – aidad ja küünid – rajamist.

1752 (1772) kaunistati väravatorne klassitsistlikus stiilis ja ehitati neile peale mansardkatused. Sajandi lõpus püstitati põhjaseina külge maakividest laut. 1789–1808 kasutas omanik suvekoduna Durbe mõisat.

Reckede aadliperekonna vapp

Majanduslikus mõttes oli XIX sajandi alguseks tegemist hästitöötava ja omanikule head tulu toova mõisaga. Samal ajal kolisid omanikud elama lähedalasuvasse, uude avarasse ja moodsasse tellistest ehitatud Durbe mõisa.

1841–1845, Bulmeringide ajal ehitati vana teenijatemaja asemele kaitsemüüri edelanurka puidust elumaja.

1860ndatel ehitati Reckede poolt piirituseärist saadud rahaga uued majandushooned Šlokenbekale. Ümberehitused kestsid umbkaudu aastatel 1869–1903 Ludvig von der Recke korraldamisel.

1865. aastal külastas Šlokenbekat kunstnik Julius Johan Dering (1818–1896), kes kirjutas oma mälestustes, et XIX sajandi lõpus lammutati ümberehituste ajal vana puidust mõisahoone, n-ö pealinnus, millest jäid alles ainult vundamendimüürid. Vanad laskeavad laskepesadega jäid näha ainult linnuse läänemüüris, mujal jäid nad hoonete sisse. Sealolles tutvus Dering ka vanade dokumentidega, mida hoiti ühe väravatorni kohal asuvas toas.

Esimese maailmasõja ajal asus linnusmõisas Saksa armee rindelähedane laatsaret.

1923 andis Läti riik Šlokenbeka Tukumsi metskonnale, kuid viimane ei hoolinud kinnistu ehitistest ja need hakkasid lagunema. Ka pärast teist maailmasõda seisid hooned kasutuseta.

1926 mõõdistas linnusmõisat läti ajaloolane ja arheoloog H. Pīrangs.

Šlokenbeka II maailmasõjast tänapäevani

Šlokenbeka vasallilinnus. Mõisaaegne lõunapoolne värav kirdest vaadates. Paremat kätt jääb mõisateenijate elumaja, mis on nüüdisajal ilmselt osaliselt uuesti üles ehitatud. Jaanuar 2013

1949. aastani oli Šlokenbekas masinatraktorijaam (MTJ). Siis anti mõis Läti NSV Ministrite Nõukogu Teedevalitsusele, et sinna saaks ladustada teehooldustehnikat. Kompleksi ei hooldatud, nii mõnelgi hoonel kukkus katus sisse ja hooned muutusid varemeteks.

1977 anti kinnistu Tukumsi Teedeehitusvalitsusele, kes hakkas linnusmõisa ehitisi samaks aastaks valminud arhitekt E. Kalniņa restaureerimisprojekti järgi taastama. Teistel andmetel tehti töödega algust juba 1972. Siis ehitati täielikult üles ka enamjaolt osaliselt säilinud hoonete müürid ja kaitseringmüür. Siis avati ka osa kinnimüüritud laskepesadest. Laskeavade kindel arv on teadmata, sest uue 2 korruselise elukorpuse ehitusega lõhuti kohati juba ka restaureeritud müüre.

1980ndate lõpuks oli taastatud I grupp omavahel ühendatud majandushooneid: põhjapoolne väravatorn, ait, ülemine tõllakuur ja alumine tõllakuur. Järgnesid lõunapoolne väravatorn, mõisa endine peahoone, teenijatemaja ja võõrastemaja.

1990. aastast kasutas mõisakompleksi Tukumsi teedeehitusfirma Šlokenbeka.

1997. aastal anti mõisakompleks üle Läti Vabariigi Sideministeeriumile ja samal aastal lülitati see ka Euroopa kultuuripärandi nimekirja. Sinna kuulumist märgib sinise lipu tähis, mis on Lätis 100 lossil ja mõisal.

2000. aastal viidi teedemuuseum koos eksponaatidega üle Ogrest Šlokenbekasse.

2013. aasta juulis toimusid väiksemamahulised arheoloogilised väljakaevamised Läti Teaduste Akadeemia ajalooteaduste doktori Rūdolfs Brūzi juhtimisel paigas, kus kavatseti taastada hoone Teedemuuseumi väljapaneku laiendamise tarbeks. Läti Mälestiste Kaitse Inspektsioon palus uurida, kuivõrd suures ulatuses on antud objektil mullatööd võimalikud. Kultuurikihi leiuaineses oli ka üks XVI–XVII sajandi Hispaania münt, vitraažakna klaas, ahjukahleid, portselani, keraamikat, musketikuule, hobuserakmeid jpm.

Ehitus

Šlokenbeka linnuse üldplaan, mille koostas H. Pīrangs 1926. aastal. Lõunas voolab ida suunas Slocene (Schloke) jõgi

Tegemist on põhja-lõunasuunalise pikliku ja ebakorrapärase ristküliku kujulise tulirelvadele kohandatud kastell-linnusega. Ehitusstiili järgi on see Kuramaa tüüpi maantee-laagerkastell. Otstarbe järgi oli see sõjaväelaager-aitlinnus, mis pidi abistama ka Tukumsi pealinnust rünnaku korral. Ühtlasi oli see ka lisavõõrastemaja elava liiklusega Riia–Tukumsi–Kandava–Kuldiga–Grobina–Meemeli–Preisimaa maanteel. See oli keskaja lõpu poole kõige idapoolsem kindlus sellel ühendusteel ja kõige lähem Riiale. Kivist oli linnuse ringkaitsemüür, sellele toetusid linnuse sees mõned harvad puithooned. Piklike laskeavadega müüri peal oli ka kaitsekäik.

Kuna linnus oli ehitatud jõeoru kagunõlva eenduvale ja madalduvale platoole, siis oli linnuse kagunurk u 5 meetrit madalamal, kui loodenurk. Ilmselt pidi loodenurga ümber olema kaevatud ka mingisugune vallikraav. Ristkülikukujulise rajatise müüripikkused on 128 m; 111,5 m; 123 m (51+72 m) ja 84 meetrit, mis teeb linnuse põhiplaani pindalaks kokku 12 250 m² ehk üle 1,2 ha. Kaitseringmüür on 1 m paksune ja laotud maakividest. Tellist mõõtmetega 24–25 cm x 13–14 cm x 7–7,5 cm on kasutatud ainult kõrgete laskepilude, mis kohati algavad üsna maapinna lähedalt, vooderdamiseks. Läänepoolses seinas paiknevad laskeavad iga 5 m järel. Säilinud on neid täielikult või osaliselt kokku 35: 14 lääneseinas, 5 põhjaseinas, 8 idaseinas ja 8 lõunaseinas. Ülejäänud laskepiludega seinad ja seinafragmendid lõhuti osade majandus- ja eluhoonete taasülesladumise käigus. Laskepilud olid müüri välispinnal 142 cm kõrged ja 15 cm laiad ning siseküljel 175 cm kõrged ja 80 cm laiad. Laskeavad hoidsid vajadusel tule all ka põhjapoolsest teeristist tulevat ja piki linnusemüüri idakülge veskitammi peale kulgevat maanteed. Linnus oli tulirelvadega varustatud jalaväegarnisoni (palgasõdurite) majutamiseks, kusjuures eraldi positsioone suurtükkide jaoks ei olnud. Ilmselt piirduti kergete tulirelvadega.

XIX sajandi seisuga oli enam-vähem hoonestamata ainult kompleksi läänemüür, ei ole teada, kas ka keskajal oli hoonete paigutus selline. Algse värava – sissepääsu koht linnusesse ei ole määratletud, kuid arvatavasti oli neid ainult üks. Praegused 2 peaväravat – lõuna- ja põhjapoolne – on rajatud hiljem mõisaajal, kui linnus oli oma sõjalise tähtsuse juba kaotanud. Linnusealal on toimunud väiksemamahulisi arheoloogilisi väljakaevamisi. Varem olid Läti territooriumil sarnased kompleksid Biksti, Vārvē, Zlēkāse ja Stukmaņi mõis, kuid nendes kohtades on kaitsemüür hävinud.

Praegune seisukord

Šlokenbeka vasallilinnus, mõisaaegne põhjapoolne väravatorn. Vaade kirdest jaanuaris 2013

See on ainukene Lätis nii täielikult sellisel kujul säilinud väikelinnus-mõis või laiendatud hooviga kindlustatud mõisahoone XV sajandist. Praegu asub sealses kompleksis Läti teedemuuseum, kus on välja pandud kõik teedeehitusega seotu suunaviitadest teerullideni. Mõisa-linnusekompleks on enamjaolt restaureeritud ja konserveeritud, uuesti on taastatud ka osa hooneid. Keskaegne on enamjaolt säilinud linnuse kaitseringmüür, milles on 31 laskepilu.

Linnusmõisa juures on vaatamisväärsed veel Slocene jõel asuv sild lõunapoolse väravatorni vastas, sinna lähedale jäävad ka vana veski, mis on ehitatud enne 1780. aastat, ja veskitiik. Veski juures on obelisk edumeelsele ja rahva hulgas lugupeetud parunile Mathias Dietrich Reinhold von der Reckele ning läheduses asub Reckede perekonna matusekabel.

Riikliku tähtsusega arheoloogiaobjekt nr 2324, riikliku tähtsusega arhitektuurimälestusmärk nr 6838.

Linnuse-mõisakompleksi haldab praegu PSIA "Šlokenbekas pils".

Šlokenbeka mõisa aegne vana viinaköök ja piiritusetehas linnuse idamüüri ääres. Ehitatud XVI–XVII sajandil, renoveeritud 1996. Vaade edelast septembris 2017

Vaata ka

• Šlokenbeka mõis
• Läti Teedemuuseum

Välislingid

• Video Slokenbekast, Durbe mõisast ja Jaunpilsist