Ševtšenko riiklik auhind

Allikas: Vikipeedia
Ševtšenko riiklik auhind
Riik Ukraina NSV / Ukraina
Autasustamise alused ...tähelepanuväärne töö kirjanduses ja kunstis, üldtuntus ja ajakirjandus...
Statistika
Esimene autasustamine 1961

Ševtšenko riiklik auhind (ukraina keeles: Націона́льна пре́мія Украї́ни і́мені Тараса́ Шевче́нка; ka Ševtšenko auhind) on Ukraina kõrgeim riiklik auhind kultuuri- ja kunstiteoste eest, mida antakse välja alates 1961. aastast.

Auhind on nimetatud Ukraina rahvusliku taaselustamise inspireerija Tarass Ševtšenko järgi. See on üks viiest Ukraina riiklikust auhinnast, mida antakse välja tähelepanuväärsete saavutuste eest eri valdkondades.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1961. aasta mais austas Nõukogude Liit laialdaselt ukrainlase Kobzar Tarass Grõgorovõtš Ševtšenko mälestust.[1] Sajand tema surmapäevast sai põhjuseks pidulike ürituste läbiviimiseks mitte ainult Ukrainas, vaid kogu Nõukogude Liidus.[1]

Seega kasutas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei rahva armastust suure luuletaja vastu propagandaeesmärkidega "Lenini rahvuspoliitika õnnestumised" (nagu Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioon), kuid pidi arvesse võtma Ukraina rahva rahvuslikud tunded.[1] Selline õhkkond aitas kaasa sellele, et 20. mail 1961 andis Ukraina NSV Ministrite Nõukogu välja resolutsiooni "Sevtšenko iga-aastase vabariikliku preemia asutamise kohta".[2][1] Samal ajal võeti vastu säte laureaatide auhindade ja diplomitega aumärkide austamise näidete kohta; asutati ka valitsuskomisjon, mida juhtis Oleksi Kornõtšuk ja koosnes koos partei ametnikega Ukraina kultuuri prominentidest.[1] Selle pälvisid kirjanduse, kunsti, muusika, teatri, filmikunsti, arhitektuuri jt silmapaistvad tegijad.

Esimesed laureaadid said preemia 9. märtsil 1962. Need olid Pavlo Tõtšõna (Ukraina Ülemraada viimane kõneleja) ja Oleksandr Hontšar kirjanduses ning Platon Mayboroda muusika alal.

Alates 23. aprillist 1969 nimetati auhind ümber Ukraina NSV Ševtšenko riiklikuks preemiaks. Ukraina presidendi korraldusega #800/2000 22. juunil 2000 sai auhind tuntuks Ševtšenko riikliku preemiana.

Aastatel 1962–2018 anti auhinda 648 inimesele ja kaheksale kollektiivile.[3]

Auhinna statuut[muuda | muuda lähteteksti]

Rahaline auhind
Aasta Summa[a]
1962 2,5
2008 130
2009 160
2010 170
2014 260[4]
2015 240[5]
2016 192[6]
2017 240[7]
2018 240[8]
2019 200[9]
2020 200[10]
2021 240[11]
2022 397[12]

Riiklik auhind antakse välja igal aastal Ukraina presidendi korraldusel. Järgmistes nominatsioonides on kuni viis auhinda:

  • Kirjandus (ilukirjandus või kunstiline kirjandus)
  • Kirjandus (mitteilukirjandus või dokumentaal- ja teaduskriitiline kirjandus)
  • Ajakirjandus ja narratiivne ajakirjandus
  • Etenduskunst (teatri-, muusika-, muu)
  • Muu kunst (rahvalik ja visuaalne)

Koosoleku korraldamiseks kolmes etapis valitakse erikomisjon. Kui kandidaatide nimed on otsustatud, edastatakse need riiklikule auhindade ja heraldikakomiteele, kes esitab need presidendile.

Preemiad maksab komisjon välja summa, mille suuruse määrab igal aastal president. 2009. aasta auhinna rahaline preemia oli 160 000 ₴ iga auhinna kohta.[13] Võrdluseks, 2008. aastal oli auhinnaraha 130 000 ₴, mis oli võrdne $ 25 000+. Esimene auhind 1962. aastal anti välja koos 2500 rublaga. Auhinna rahaliseks preemiaks 2010. aastal kinnitati 130 000 ₴, mis on 40 000 võrra vähem kui eelmisel aastal (see tähendab, et oli 170 000 ₴). Regioonide Partei pressiesindaja Hanna Herman kommenteeris, et välja jagati vaid raha, mis oli juba Ševtšenko fondis.[14] Ševtšenko elas tagasihoidlikult, elas hädas ja tema pärisorjusest väljaostmiseks kogus Vene intelligents 2500 rubla – lisas ta.[15]

Eritingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklikule preemiale pürgivaid töid esitlevad Ukraina Kultuuri- ja Turismiministeerium, Ukraina Riiklik Teaduste Akadeemia, Ukraina Kunstiakadeemia, Ukraina kunstiliidud ning Ukraina sõna- ja kunstikriitilised ühendused. Selle võib anda nii Ukraina kodanikele kui ka välismaalastele.

Kolmandasse etappi jõudnud kirjandus- ja kunstiteoseid saab kandideerida teist korda, kuid mitte rohkem kui kahel korral. Erikomisjon võtab kõik tööd riiklikule preemiale alates järgmisest aastast alates 1. augustist kuni 1. novembrini. Esitatava teose autorite kollektiiv ei tohi olla suurem kui kolm inimest, esitajate kollektiivi puhul mitte rohkem kui viis. Osalejaid, kes täitsid haldus-, korraldus- või nõustamisfunktsioone, ei saa laureaatide hulka arvata. Riiklik preemia antakse autorile või esitajale ainult üks kord elus.

Katkestatud nominatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Kinematograafia valdkond[muuda | muuda lähteteksti]

Auhinda anti teatud perioodil välja ka mängufilmide eest (kuni ][Dovženko riiklik auhind|Dovženko riikliku auhinna]] kehtestamiseni 1994. aastal).

  • 1967 – filmi "Rästik" eest Viktor Ivtšenkole (filmirežissöör)
  • 1971 – filmi "Kotsjubinski perekond" eest Timofõi Levtšukile (filmirežissöörina), Oleksandr Levadale (stsenaristina) ja Oleksandr Haile (näitlejana)
  • 1973 – dokumentaalfilmi "Nõukogude Ukraina" eest Aleksandr Kosinovile (filmirežissöör), Ihor Põsankole (kaamera), Mõkhailo Tkatšile (stsenarist)
  • 1975 – mängufilmi "Viimase minutini" eest Valeri Isakovile (režissöör), Vladimir Beljajevile (stsenarist), Vladislav Dvoržetskile (esinejanäitleja) ja Valerija Zaklunnale (näitlejanna)
  • 1977 – filmide "Ainult vanamehed lähevad lahingusse" ja "Atõ-Batõ, sõdurid laulsid" eest Leonid Bõkovile (näitleja)
  • 1978 – dokumentaalkino-triloogia "Nõukogude Ukraina: Aastaid kannatust ja võite" eest Ihor Hrabovskile (stsenarist ja režissöör), Volodõmõr Ševtšenkole (režissöör), Ihor Malõševskile (stsenaariumi- ja diktsioonitekstide kirjutaja)
  • 1979 – filmi "Reapers" (1978) eest Volodõmõr Denõsenkole (filmirežissöör)
  • 1980 – avalik-õigusliku televisiooni dokumentaalfilmi "Revival" eest, alates tollase Nõukogude Liidu liidri Leonid Brežnevi raamatust kuni stsenaariumi autorite Albert Putintsevi ja Volodõmõr Barsuki, operaatorite Oleksandr Buzõlevõtši ja Viktor Kuštši ning ankru Vjatšeslav Tihhonovini.
  • 1982 – filmi "The Gadfly" eest Mõkola Maštšenkole (filmirežissöör), Sergei Bondartšukile (kardinal Montanelli rolli eest), Andrei Haritonovile (peaosatäitja)
  • 1985 – filmi "Hispaania rahutu taevas" eest Arnoldo Ibañez-Fernandezile (filmirežissöör), Volodõmõr Kukorentšukile (operaator), Boriss Dobrodejevile ja Nikolai Šišlinile (stsenaariumi autorid)
  • 1986 – filmide "Öö on lühike" ja "Kui noored me olime" eest Mõhailo Belikov (režissöör ja stsenarist), Oleksi Levtšenko (kunstiline juht) ja Vasõl Truškovski (kaamera)
  • 1986 – dokumentaalfilmide "Armee tööstuse komandörid, juhtkorpus ja teaduse strateegia eest Anton Komarnõtskile ja Ihor Sabeknõkovile (stsenaristid), Valentõn Sperkatšile (filmirežissöör), Juri Stahhovskile (kino) ja Ihor Pokladile (helilooja)
  • 1987 – filmi "Vavilovi täht" eest vangistatud Vene agronoomi Nikolai Vavilovi elust[16] Anatoli Borsjukile (filmirežissöör), Serhi Djatšenkole (stsenarist), Oleksandr Frolovile (kaamera)
  • 1988 – koomiksisarja "Kasakad" (Zaporižžja kasakatest) eest Anatoli Havrõlovile (operaator), Volodõmõr Dakhnole (filmirežissöör) ja Eduard Kirõtšile (tegelane)
  • 1988 – paljude rollide eest mitmes filmis Ivan Mõkolaitšukile (näitleja, postuumselt)
  • 1989 – kinotriloogia "Tšornobõl: kaks ajavärvi" eest Ihor Kobrõnile (filmirežissöör), Juri Bordakovile (kaamera), Leonid Mužukile ja Khem Salhanõkile (stsenaristid)
  • 1991 – filmi "Unustatud esivanemate varjud" (1964) eest Sergei Paradžanovile (filmirežissöör, postuumselt), Juri Ilienkole (kaamera), Larissa Kadotšnõkovale (näitleja) ja Heorhi Jakutovitšile (kunstnik)
  • 1991 – dokumentaalfilmide "Ava ennast, Taras" ja "Ikooni ees" eest Rolan Serhijenkole (filmirežissöör), Volodõmõr Kostenkole (postuumselt) ja Mõkola Šudrjale (stsenaristid) ja Oleksandr Kovalile (kaamera)

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

1964. aastal anti see poliitilistel alustel NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehele Nikita Hruštšovile.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Ukraina riikliku arhitektuuriauhinna kehtestamist 1991. aastal anti Schevchenko riiklik auhind ka arhitektuuri eest:

  • 1971 – "Ukraina palee" (Kiiev) eest Jevhenia Marõntšenkole ja Petro Žilitskile
  • 1972 – monument "Nõukogude vägede hiilguse lahing" (Lviv) eest Mõron Vendzilovõtšile (arhitekt), Dmõtro Krvavitšile (skulptor), Jaroslav Motõkale (skulptor), Oleksandr Pirožkovile (kunstnik-monumentalist)
  • 1973 – monument "Ukraina vabastajatele" (Luhanski oblast) Heorhi Holovtšenkole (arhitekt), Ivan Minkole (arhitekt), Anatoli Jehorovile (arhitekt), Ivan Tšumakile (skulptor), Vasõl Fedtšenkole (skulptor), Viktor Muhhinile (skulptor), Iljale Ovtšarenko (skulptor)
  • 1974 – "Lesja Ukrainka" (Kiiev) monumendi eest Anatoli Ihnaštšenkole (arhitekt) ja Halina Kaltšenkole (skulptor)
  • 1975 – oma kaasaegsete (Korotšenko, Rõlskõ, Filatov) skulptuuriportreede eest Oleksandr Kovaliovile
  • 1977 – mälestussamba eest, millega mälestatakse Nõukogude valitsuse väljakuulutamist Ukrainas (Harkivis) Ihor Alfjorovile (arhitekt), Anatoli Maksõmenkole (arhitekt), Mõhailo Ovsjakinile (arhitekt), Serhi Svetlorusovile (arhitekt), Erõk Tšerkassovile (arhitekt), Vasõl Ahibalovile (skulptor), Yakov Rõk (skulptor)
  • 1978 – Krimmi oblasti muusika- ja draamateatri (Simferopol) loomise eest Sanja Afzametdinovale (arhitekt), Ernest Bõkovile (arhitekt), Vitaliy Yudinile (arhitekt)
  • 1978 – 1. ratsaväe sõdurite mälestussamba (Lvivi oblast) eest Valentõn Borõsenkole (skulptor)
  • 1979 – Dnipro Javornõtski riikliku ajaloomuuseumi (Dnipropetrovsk) eest Volodõmõr Zujevile (arhitekt ja kompleksi rekonstrueerimise autor), Horpõna Vatšenkole (muuseumi direktor), Mõkola Butile (diorama autor "Lahing Dnepri pärast"), Volodõmõr Korotkov (muuseumi interjöör autor), Mõkola Ovietškin (diorama autor "Lahing Dnepri pärast"), Vitali Prokuda (diorama teadusliku kontseptsiooni autor "Lahing Dnepri pärast"), Volodõmõr Rõvin (muuseumi interjööri autor)
  • 1980 – Silverõ elamukvartalid (Lviv) Jaroslav Korniljevile (insener-konstruktor), Ljudmila Nivõna (arhitekt), Zinovi Podlesnõi (arhitekt), Serhi Zemjankin (arhitekt)
  • 1981 – Laevaehituse ja laevastiku muuseumi (Mõkolajiv) eest Eduard Šorinile (projektijuht), Tamara Huselnõkovale (arhitekt-restauraator), Viktor Ivanovile (insener-konstruktor), Leonid Keranchuk (ehitaja), Mõkhailo Ozjornõi (kunstnik), Viktor Semerniov (kunstnik), Juri Stešõn (kunstnik), Ljudmila Hlopinska (teaduskonsultant), Halõna Tšerednõtšenko (teaduskonsultant)
  • 1981 – M. Štšepkini nimelise Sumõ draama- ja muusikakomöödia teatri jaoks Stepan Slipetsile (režissöör), Mõkhailo Lushpale (arhitekt), Irina Petrovale (insener-konstruktor), Andri Tšornodidile (arhitekt)
  • 1982 – muusika- ja draamateatri loomise eest Ivan Franko nimel folkloorsetel motiividel (Ivano-Frankivsk) Leonid Sandlerile (arhitekt), Dmõtro Sosnovõle (arhitekt), Vasõl Vilšukile (skulptor), Vasõl Lukaškole (nikerdaja), Anton Ovtšarile (punase puusepp), Volodõmõr Ševtšuk (kunstnik)
  • 1983 – Verhnjodniprovsk (Dnipropetrovski oblast) linna ehitamise ja parendamise eest Anatoli Antonovile (arhitekt), Mõhailo Butenkole (maapealne direktor), Mõkola Lutsenkole (arhitekt), Oleksandr Moliverovile (arhitekt), Anatoli Pidvezkole (arhitekt), Heorhiittusele), (Vasõl Streltsov) (maarežissöör)
  • 1983 – Marinski palee (Kiiev) restaureerimiseks Anatoli Javorskile (insener, loomingulise kollektiivi direktor), Vadõm Hlõbtšenkole (tehniline arhitekt), Irina Ivanenkole (kriitik), Jevhen Kulikovile (skulptor), Lev Novikovile (arhitekt), Arkadi Habinskile (insener), Vitali Škliar (arhitekt)
  • 1983 – suure kergenduse eest "Üheliikmelises peres" Vasõl Svidale
  • 1984 – hotellikompleksi "Hradetskõ" (Tšernihiv) eest Valentõn Shtolkole (arhitekt, rühmajuht), Alla Hratšiovale (arhitekt), Oleksandr Kabatskile (arhitekt), Ihor Liubenkole (arhitekt), Volodõmõr Raltšenkole (arhitekt), Volodõmõr Slobodale (insener))
  • 1985 – Kesk-Lenini muuseumi (Kiiev) Kiievi filiaali arhitektuuri ja kunstilise disaini eest Valeri Barulenkovile (ehitusinsener), Anatoli Haydamakale (kunstnik), Vadõm Hopkalole (arhitekt), Vadõm Hrechynale (arhitekt), Volodymyr Kolomiyetsile (arhitekt), Vitaliile Miahkov (kunstnik), Leonid Filenko (arhitekt)
  • 1985 – 1905. aasta Horlivka sõjalise ülestõusu kangelaste mälestusmärgi eest (Donetski oblast) Jevhen Horbanile (skulptor)
  • 1985 – Vabariikliku ema ja lapse tervisekaitse teadusmetoodilise keskuse kompleksi eest Dmõtro Popenkole (arhitekt, rühma direktor), Leonid Los (arhitekt), Iryna Pukhova (insener-konstruktor)
  • 1986 – arhitektuuri eest Vuzlove külas (Lvivi oblast) Ivan-Volodõmõr Karpliukile (ehitaja), Viktor Martšenkole (arhitekt), Ivan Oksentiukile (arhitekt), Josõp Parubotšõile (agronoom-haljastaja), Vasõl Skuratovskõile (arhitekt), Andri Shuliarile (arhitekt)
  • 1987 – regionaalmuuseumi (Tšerkassõ) eest Oleksi Dubovõile (teaduskonsultant), Oleksandra Stetsenkole (disainiinsener), Leonid Kondratskile
  • 1989 – Perejaslavis (Kiievi oblastis) ajaloolis-kultuurilise säiliku loomise eest Mõkhailo Sikorskõile

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ in thousands of grivna (eelnevalt Nõukogude rubla)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Art creators of Luhansk region – laureates of the State prize. Gorki Luhansk Oblast Universal Scientific Library, 2006
  2. ↑ Klymenko, T., Martyniuk, A. Thought. Work. Reward: Scientific bibliographic index. Franko Zhytomyr State University, 2011.
  3. ↑ "Історична довідка | Комітет з Національної премії України імені Тараса Шевченка". knpu.gov.ua. Vaadatud 14. detsembril 2022.
  4. ↑ Poroshenko hand out the Shevchenko prizes. Photo. Ukrinform. 7. november 2014
  5. ↑ Decree of the President of Ukraine from 5 березня 2015 year № 124/2015 «Про присудження Національної премії України імені Тараса Шевченка»
  6. ↑ Decree of the President of Ukraine from 2 березня 2016 year № 77/2016 «Про присудження Національної премії України імені Тараса Шевченка»
  7. ↑ Decree of the President of Ukraine from 6 березня 2017 year № 55/2017 «Про присудження Національної премії України імені Тараса Шевченка»
  8. ↑ "Архівована копія". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2021. Vaadatud 27. novembril 2021.
  9. ↑ http://knpu.gov.ua/content/указ-президента-україни-україни-№59/2019-про-присудження-національної-премії-україни-імені-тараса-шев[alaline kõdulink]
  10. ↑ http://knpu.gov.ua/content/указ-президента-україни-україни-№72/2020-про-присудження-національної-премії-україни-імені-тараса-шев[alaline kõdulink]
  11. ↑ Розмір Шевченківської премії зріс до 240 тисяч гривень [1] Arhiiviversioon
  12. ↑ Decree of the President of Ukraine from 9 березня 2022 year № 118/2022 «Про присудження Національної премії України імені Тараса Шевченка»
  13. ↑ Presidential Order of March 2, 2009 Arhiiviversioon seisuga 29. mai 2009
  14. ↑ https://web.archive.org/web/20110830125048/http://taras-premia.org.ua/?fname=1135601341&level=1&templ=t1. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2011. {{cite web}}: puuduv või tühi pealkiri: |title= (juhend)
  15. ↑ UNIAN March 9, 2010
  16. ↑ Фильм Звезда Вавилова (vene), vaadatud 2. novembril 2022
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ševtšenko_riiklik_auhind&oldid=6581295"