Łošyca mõis
Łošyca mõis (Лошыцкі двор) on mõis Valgevenes Minskis Leninski rajoonis Łošyca linnaosas. Mõisakompleksi kuuluvad hooned asuvad aadressidel праезд Чыжэўскіх, 8, 10, 12, 5, 17, 6.[1]
Sellenimelise mõisa olevat rajanud juba Jaunutis.[2] Kazimierz IV ajal oli selle omanikuks kirjutaja Aleksandr Petruška, ent see mõis kaotati aastal 1493.[3]
Uuemat mõisa on esmamainitud 1534. aastal. Esimesed teadaolevad omanikud olid Drucki-Tołoczyńskid, seejärel aga Drucki-Horskid. Aeg, mil valdus üle läks, pole teada, ent Drucki-Horskite omandina on sellest esimest korda juttu aastal 1582. Aastal 1640 eraldati sellest Novy Dvori mõis.
Aastal 1703 läks mõis Pruszyńskite suguvõsa valdusse. XVIII sajandi teisel poolel valmis mõisa barokne peahoone. Toona kuulusid mõisakompleksi veel tall, tiibhoone, kabel, värav, tõllakuur. Veidi eemal asusid rehi ja küünid. Parki läbiva jõekese teisel kaldal asus võõrastemaja. Tolleaegsest mõisakompleksist on säilinud peahoone juurde viiv pärnaallee. Aastal 1779 jagas Józef Pruszyński oma valdused kolme poja vahel, vanim poeg sai Novy Dvori, keskmine poeg Karališčavičy küla ja noorimale pojale jäi Łošyca. XIX sajandil kujunes mõis Minski kubermangu intelligentsi ja tähtsamate aadlike kokkusaamispaigaks, seal käis tihti Vincent Dunin-Marcinkievič, Edward Woyniłłowicz ja Jerzy Czapski.
Aastal 1877 läks mõis abielu teel Lubańskite valdusse. Mõisa omanikuks sai Eustacjusz Lubański, kes lasi vana peahoone ja tiibhoone ümber ehitada. Ka valmis tema ajal suurem osa mõisakompleksist Vana tootmishoonete kompleks lammutati ja ehitati vana võõrastemaja asemele, ehitati uus võõrastemaja. Pärast võõrandamist seati mõisas Nikolai Vavilovi eestvedamisel sisse Üleliidulise Taimekasvatusinstituudi Valgevene osakond. Seal pandi alus valgevene pomoloogiale. Mõisa pargis asuvas Łošyca jäärakus hukkasid NKVD üksused 7000 – 10 000 inimest.[4] Sealse instituudi ühe osakonna moodustas ka Poolasse saadetavate diversantide ettevalmistuskool. Teise maailmasõja ajal paiknes seal Valgevene kindralkomissariaadi Minsk-Landi sektori juhi W. Freitagi residents. Sõja järel moodustati seal 93 ha suurune aiandusliku suunitlusega sovhoos.[5] Aastal 2002 võeti mõisakompleks muinsuskaitse alla.
Mõisa eklektiline sai tänapäevase ilme aastal 1895. Hoone on asümmeetriline, osalt kahe- ja osalt ühekorruseline. Vanem ühekorruseline osa on puidust, kahekorruseline osa aga kivist. Hoone juurde kuulub kõrgel soklil asuv veranda. Nii hoone frontoone, karniise kui ka seinu ehivad puitornamendid. Viilkatust toestavad kivist piilarid. Interjöörist on säilinu 16 ahju, kamin ja osad reljeefkaunistused. Kamin on rohelistest reljeefsetest kahhelkividest, üks ahi on polükroomsetest kahhelkividest, kolm ahju pruunidest reljeefsetest kahhelkividest, ülejäänud ahjud aga valgetest kahhelkividest. Aastast 2015 asub hoones muuseum.
Varasema tiibhoone kivist vundamendile on rajatud praegune puidust kahekorruseline torniga tiibhoone. Selle ülemisel korrusel elas mõisavalitseja, alumisel aga õpilased. Tiibhoone oli algselt rajatud mõisa külaliste majutamiseks. Tänapäeval asub seal peahoones asuva muuseumi osakond, seal asub ka muuseumi kassa.[6]
1788. aastal valminud Pruszyńskite suguvõsa kabel-mausoleum on varemetes. Hoone oli varem kaheksanurkse põhiplaaniga, seda ehtis tamburil asuv kuppel. Seinu kaunistasid pilastrid.
Park ja tiibhoone moodustavad väljaku, millel asub ellipsikujuline auring. Selles piirkonnas on osaliselt säilinud mõisakompleksi algne barokne planeering: terrassid ja pärnade ümber paiknevad lilleklumbid. Auringi küljel asub sissesõiduteele viiv rauast värav, mis paikneb tellistest püloonide vahel. Värava juures paikneb ka väike vahimajake, kus asub kohvik.[7] Sissesõidutee ise oli kujundatud pärnaalleena, mis on säilinud vaid lõikudena. Sealsed pärnad on üle 250 aasta vanad.
Häärberi ees asub väike terrassidena kujundatud parter, mis rajati nii, et häärberist avaneks vaated alla jõelammile.
Pargi põhjaosas asub suur väljak, mille servas paikneb istutatud puude rivi. Need eraldasid varem väljakud mõisa aedadest. Väljaku servad pole sirged, neid liigendavad selle servadesse istutatud võõrliigid. Sealne maastik laskub jõe suunas terrassidena, millel kasvavad pargi vanimad puud, mis on istutatud osalt XVIII sajandil, üks tamm aga veelgi varem. Aastal 2010 murdus seal tormis tamm, mil oli vanust üle 300 aasta.[8] Jõelammil paikneb veel teinegi väljak, mille lääneserva mööda kulges häärberit võõrastemajaga ühendav tee.
Jõe teisel kaldal asub XIX sajandi lõpus rajatud viinavabrik. Selle juures paikneb ka aastal 1896 valminud neljakorruseline vabrikutööliste ühiselamu. Teisel pool teed paikneb mõisale kuulunud vesiveski. Mõlemad ehitised on elamuteks ümber ehitatud. Mõisakompleksi teises servas, Svisłači jõe kaldal paiknes veel teinegi 12 veskirattaga vesiveski, millest on säilinud vaid varemed.
Mõisa aed oli suur, selle pindala oli 35 hektarit. Hiljem oli see kasutusel instituudi ja kolhoosi aiana. 1950. aastatel ehitati selle kaitseks kivimüür.
Aastal 2011 võttis Leninski rajooni täitevkomitee ette pargi rekonstrueerimise. Ühtlasi muudeti park üheks Minski suitsetamisvabadest tsoonidest.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2018. Vaadatud 10. märtsil 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Насевіч В. Заслаўскія // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі — Кадэнцыя. — Менск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. — 684 lk.: іл. ISBN 985-11-0314-4.
- ↑ Lietuvos Metrika / L. Anužytė L., A. Baliulis. — Vilnius: Lietuvos istorijos institutas, 1998. — Т. Knyga nr. 3 (1440—1498). Užrašymų knyga 3. — Lk. 75. — 162 lk.
- ↑ "В Лошицком яре завершился митинг памяти жертв сталинских репрессий". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2018. Vaadatud 10. märtsil 2018.
- ↑ Филиппович А. Белая лошадь в дремучем парке // Редакция «7 дней», БЕЛТА.
- ↑ Музей-усадьба в Лошицком парке
- ↑ В Лошицком парке открылись две кофейни
- ↑ "Погиб талисман Лошицкого парка в Минске". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2018. Vaadatud 11. märtsil 2018.
- ↑ Лошыцкі парк абвесцяць зонай, свабоднай ад курэння
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Łošyca mõis |