Õigustus
Õigustus (inglise keeles justification) on see, mis annab aluse mingiks teoks, uskumuseks, emotsiooniks vms. Õigustusi ja nende seoseid lähedaste mõistetega nagu teadmine ja uskumus uurib epistemoloogia.
Ühed uskumused toetuvad teistele. Analüütilises epistemoloogias öeldakse selle kohta, et ühed uskumused on õigustatud teiste poolt. Sõna õigustama (inglise keeles to justify) kasutatakse siin enam-vähem samamoodi, nagu tavakeeles kasutatakse sõna põhjendama. Sõna õigustama on siiski eelistatav sellepärast, et ta viitab seosele õigustamisemõistega, mida kasutatakse näiteks eetikas tegude puhul. Uskumuse õigustamine on analoogiline teo õigustamisega. Selline seos kaldub eeldama, nagu saaks uskumusi meelega valida, mis ei pruugi kaugeltki nii olla. Siiski saab õigustamisest rääkida ka nii-öelda tagantjärele, küsides, mis on olemasolevatele uskumustele õigustuseks.
Uskumust võib õigustada mitmel viisil. Näiteks võib mõni uskumus anda elujõudu, mõne uskumuse omamist nõuavad moraalinormid. Epistemoloogia koondab tähelepanu nn episteemilisele õigustusele. Episteemiline õigustamine orienteerub lõppsihina uskumuse tõesusele. Ükskõik kuidas episteemilist õigustust ka ei defineeritaks, igal juhul eeldatakse, et õigustatuks teeb uskumuse selle tõenäoline tõesus. Episteemilise õigustamise tuntud erijuht on tõestamine.
Episteemilise õigustuse mõiste figureerib epistemoloogias sageli seoses küsimusega, mis eristab teadmist pelgast uskumisest. Epistemoloogia peab üheks oma põhiliseks ülesandeks öelda, mis on õigustus ehk millal on uskumus õigustatud, millal mitte.
Intellektuaalne vastutustundlikkus eeldab, et ei usutaks ükskõik mida, mis aga pähe tuleb, vaid üksnes seda, mis on episteemiliselt õigustatud.
Õigustuse mõiste on normatiivne.
Mis asi võib uskumust õigustada ehk olla uskumuse õigustajaks? Selleks võivad olla näiteks tõendid. Oletame, et naine avastab, et komandeeringust naasval abikaasal on lõhnaõli lõhn juures ja tema särgikrael on huulepulgajäljed. Siis on naisel tõendeid, et uskuda, et mehel on armuke. Siis võib öelda, et selle uskumuse õigustajateks on lõhnaõlilõhn mehe juures ja huulepulgajäljed tema särgikrael. Võib-olla tuleks öelda, et õigustajaks on see, et naine neid tõendeid aktsepteerib. Järelemõtlemisel näeme, et polegi nii lihtne öelda, mis laadi asjad nimelt on õigustajateks. Kõikidel juhtudel ei olegi olemas "tõendeid".
Küsimuses, mis laadi asjad võivad olla õigustajateks, lähevad epistemoloogide arvamused lahku. Põhilisi vastusetüüpe on kolm:
- Ainult uskumused.
- Uskumused ja teised teadvustatud vaimuseisundid.
- Uskumused, teadvustatud vaimuseisundid ja teised asjaolud, millele meil ei pruugi olla otsest juurdepääsu.
Olenemata vastusetüübi valikust võib öelda, et vähemalt mõnel juhul on uskumuse õigustajaks mõni teine uskumus. Toodud näites võib öelda, et naise uskumus, et mehel on armuke, ei rajane mitte tõenditel enestel, vaid uskumustel. Tõepoolest, kui naine ei usuks, et mehel on lõhnaõlilõhn juures ja et tal on huulepulga jäljed krae peal, siis ei saaks tema uskumus nendele tõenditele rajaneda. Seega taandub uskumuse rajanemine tõenditel uskumuse rajanemisele mingi(te)le uskumus(t)ele nende tõendite kohta.
Oletame, et uskumus P õigustab uskumust Q, aga P ise ei ole üldse õigustatud, vaid on täiesti meelevaldne. Sel juhul ei saa ju ikkagi veel öelda, et Q on õigustatud. Sellepärast tuleks nõuda, et kui uskumust Q õigustab teine uskumus P, siis P ise peab olema õigustatud.
Oletame, et uskumust Q õigustab uskumus P. Sel juhul peab P olema õigustatud. Ent siis ta peab olema õigustatud mõne teise uskumusega, mis omakorda peab olema õigustatud mõne teise uskumusega, jne. Saame õigustavate uskumuste ahela. Nüüd on meil kolm võimalust:
- ahel läheb lõputult tagasi
- ahel teeb silmuse, moodustades ringi, või
- ahel algab uskumusega, mis on õigustatud, kuid mitte mõne teise uskumusega.
Esimesel juhul on tegemist regressismiga, mis paistab olevat vastuvõtmatu. Teisel juhul võib rääkida koherentismist. Kolmandal juhul räägime fundatsionismist.
Fundatsionismi järgi on olemas uskumusi, mis on õigustatud, kuid mitte teiste uskumustega. Neid nimetatakse baasuskumusteks. Kõik teised uskumused on sel juhul õigustatud baasuskumustega.
Koherentismi järgi on uskumus õigustatud parajasti siis, kui ta kuulub üksteist toetavate uskumuste koherentsesse süsteemi. Kui koherentistilt küsida, mis õigustab mõnd minu konkreetset uskumust, siis ta vastab, et enam-vähem kõik teised uskumused minu uskumuste võrgus. Kõik minu uskumused on imavahel seotud. Kui minu uskumuste süsteem on koherentne, siis iga minu uskumus teeb kõik teised minu uskumused mingul määral usutavamaks. See tähendabki, et minu uskumuste süsteem on koherentne.
Üks vastuväide koherentismile seisneb selles, et koherentismi järgi tuleb välja, et ei ole midagi viga niisugusel arutlusel; P, järelikult Q; Q, järelikult R; R, järelikult P. Koherentistid vastavad tavaliselt, et kui ring on piisavalt suur, siis probleemi pole. Selle peale võiks küsida, kuidas puutub asjasse ringi suurus.
Teine vastuväide ütleb, et koherentsel uskumuste süsteemil ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla.
Kolmas vastuväide koherentismile seisneb selles, et mõned meie uskumused põhinevad tajul ning on õigustatud, kuigi nende õigustus ei tulene teistest uskumustest.
Fundatsionismi järgi on uskumus õigustatud parajasti siis, kui ta kas on baasuskumus (st on õigustatud, kuid tema õigustaja ei ole uskumus), on õigustatud baasuskumus(t)ega või on õigustatud uskumuste ahelaga, mida lõppkokkuvõttes õigustavad baasuskumused.
Fundatsionistide järgi õigustavad baasuskumusi näiteks tajumused või siis meelteandmed või mälu.
Fundatsionistidele saab vastu väita, et tajumused, mälu ja nii edasi võivad eksida, ja sel juhul puudub meie uskumustel õigustus. See on skeptitsism.
Fundatsionism ei eelda, et baasuskumused peavad olema absoluutselt kindlad.
Osa fundatsioniste, keda nimetatakse eksternalistideks, ütleb, et baasuskumusi õigustavad protsessid või seisundid maailmas, mis ei ole teadvustatud vaimuseisundid. Me ei pruugi nendest õigustajatest teadlikudki olla. Eksternalism vastandub internalismile.
Eksternalism on arusaam, mille kohaselt meil ei pea oma uskumuste õigustajatele juurdepääsu olema. Internalism on arusaam, mille kohaselt meil on oma uskumuste õigustajatele alati juurdepääs.