Aprioorne õigustus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aprioorne õigustus on õigustus (episteemiline õigustus), mis on kogemusest[1] sõltumatu[2] ning toetub üksnes mõistusele ja sellest propositsioonist arusaamiseks, mille uskumist õigustatakse.

Eksimise võimalikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu ka aposterioorne õigustus, ei taga aprioorne õigustus õigustatava uskumuse tõesust. Seda näitavad muu hulgas filosoofilised paradoksid. Võib-olla ka selline aprioorselt õigustatud uskumus, nagu "Igal sündmusel on põhjus" on kvantmehaanika valguses ekslik.

Tühistatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Paistab, et nagu ka aposterioorne õigustus, võib ka aprioorne õigustus olla lisatõenditega tühistatav (defeasible). Näiteks on nähtavasti võimalik olla aprioorselt õigustatud uskuma, et õigustatud tõene uskumus on teadmine, kuid Edmund Gettieri tüüpi vastunäited tühistavad selle õigustuse. On mõeldav, et lisatõendid on empiirilist laadi. Näiteks võiks aprioorse õigustuse uskumusele kujul "Kõik P on Q" tühistada niisuguse P vaatlemine, mis ei ole Q. See võib-olla ongi juhtunud uskumuse "Igal sündmusel on põhjus" puhul.

Aprioorse õigustuse empiirilisele tühistatavusele võidakse vastu väita, et kui niisugune tühistamine on võimalik, siis ei ole õigustus kogemusest päris sõltumatu. Aga asja võib kujutada nii, et õigustuse aprioorsuse jaoks piisab sellest, kui õigustus lihtsalt ei kasuta empiirilisi tõendeid, kuigi neid võiks kasutada. See jätab lahti võimaluse, et on ka niisugune aprioorne õigustus, mis ei ole kogemuslike tõenditega tühistatatav; sellise õigustuse puhul võib kogemust ignoreerida.

Mis on aprioorne õigustus: mis mõttes ta on mittekogemuslik?[muuda | muuda lähteteksti]

Õigustuse aprioorsust kui sõltumatust kogemusest saab iseloomustada negatiivselt või positiivselt. Negatiivse iseloomustuse puhul loetletakse kogemuslikud õigustusallikad (nagu meeltetaju, introspektsioon, mälu, tunnistus); kui õigustusallikas ei kuulu sellesse nimekirja, siis on õigustus aprioorne. Negatiivsel iseloomustusel on puudusi: nimekirja koostamise kriteerium jääb selgusetuks ja võimalike uute õigustusviiside (selgeltnägemine, telepaatia) puhul pole teada, kas need tuleks kogemuse alla arvata. Positiivne iseloomustus võib tugineda kogemuse olemusele.[3] Albert Casullo pakub, et kogemust võiks võtta loomuliku liigina, et leida selle olemus kogemuslikult. Ent internalismi seisukohast oleks sellest kasu ainult juhul, kui see olemus oleks kirjeldatav fenomenoloogiliselt.

Positiivne iseloomustus võib ka iseloomustada aprioorset õigustust. Üks võimalus on niisugune. Mittejärelduslik aprioorne õigustus põhineb ainult arusaamisel propositsioonist, mille uskumist õigustatakse. Järelduslik aprioorne õigustus eelduste mittejärelduslikku aprioorset õigustust ning arusaamist, kuidas järeldus eeldustest järeldub või kuidas eeldused järeldust toetavad. Ja see viimane arusaamine võib põhineda ainult arusaamisel, mis on järeldumine.

Mis laadi propositsioonid on aprioorselt õigustatavad?[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt on arvatud, et aprioorselt õigustatav on ainult paratamatute propositsioonide uskumine. Kui aga õigustada saab ka väärasid propositsioone, siis see ei pea paika.

Saul Kripke (Nimetamine ja paratamatus) järgi kuuluvad paratamatute tõdede hulka näiteks "Vesi on H2O" ja "Ehatäht on Koidutäht", mis ei ole aprioorselt õigustatavad.

Võiks arvata, et aprioorselt õigustada saab ainult sellise propositsiooni uskumist, mille kohta õigustaja usub, et see on paratamatult tõene. Ent paratamatu tõesuse mõiste puudumine õigustajal ei välista tema uskumuse aprioorset õigustatust [4]. Samuti saab aprioorne õigustus olla neil, kes eitavad propositsioonide paratamatut tõesust[5].

On arvatud, et aprioorselt õigustada on võimalik ainult propositsioone, mis tunduvad olevat analüütilisi propositsioone[6][7]. Tundub aga, et aprioorselt õigustada saab ka propositsioone, mis ei tundu olevat analüütilised, näiteks "igal sündmusel on põhjus," "ükski keha ei saa olla samal ajal üleni kollane ja üleni sinine," "ükski keha ei saa korraga olla tervikuna eri kohtades," "imikut lõbu pärast surnuks piinata on moraalselt väär," "õnn on seesmine hüve". Immanuel Kant rääkis aprioorsetest süntetilistest otsustustest, millest küll vähemalt osa käib propositsioonide kohta, mis võivad tunduda analüütilised.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kogemuse alla loetakse meeltetaju, ent ka lugeda näiteks mälu ja introspektsioon (ning selgeltnägemine ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema,) kuid mitte kõik vaimunähtused ja vaimuprotsessid, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest".
  2. Nõutav sõltumatus kogemusest ei ole täielik, sest kogemust on tarvis ka nende mõistete omandamiseks, mis on vajalikud sellest propositsioonist arusaamisele, mille uskumist õigustatakse.
  3. Casullo 2003.
  4. Casullo 2003:15-16; BonJour 1998:114, märkus 23.)
  5. Casullo 2003:16.
  6. Neid võib mõista kui propositsioone, mida saab neid väljendatavates lausetes väljendite asendamise teel sünonüümsete väljenditega taandada loogilistele tõdedele.
  7. Kontingentsed analüütilised propositsioonid jäävad siin vaatluse alt välja.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Philip Kitcher. The Nature of Mathematical Knowledge, New York: Oxford University Press 1983.
  • Hilary Putnam. 'Two Dogmas' Revisited. – Realism and Reason: Philosophical Papers', kd 3, Cambridge: Cambridge University Press [1983]].
  • Laurence BonJour. In Defense of Pure Reason, Cambridge: Cambridge University Press 1998.
  • Albert Casullo. A Priori Justification, Oxford: Oxford University Press 2003.