Visand (muusika)

Visand ehk skits (inglise keeles sketch, saksa keeles Skizze, itaalia keeles schizzo) ehk eskiis (prantsuse keeles esquisse) on muusikas helilooja tegevuse kirjalik tulemus, millel puudub heliteose staatus.

Üks visandi tüüpe on partitsell (itaalia keeles particella, saksa keeles Particell), mida mõned heliloojad (näiteks Schubert, Wagner või Schönberg) on kasutanud kompositsiooniprotsessi käigus vaheastmena enne üksikasjalikult välja töötatud partituuri.

Visand võib olla teatud kindla heliteose väljatöötamise protsessi etapp või iseseisev, algselt teadmata eesmärgi nimel fikseeritud muusikaline idee.

Visand võib koosneda vaid paarist noodist või muust märkmest või sisaldada juba peaaegu täielikult välja töötatud muusikalist ideed. Isegi kui visand võib olla juba suhteliselt põhjalik ja täpne, pole selle koostamise eesmärgiks avalik esitus.

Kuigi muusikaline visand sisaldab enamasti ideid, mis on vormistatud noodikirja märkide abil, võib visand koosneda ka sõnadest, numbritest, graafikutest ja tabelitest.

Lähtudes idee väljatöötatuse astmest ja ulatusest tehakse mõnede autorite poolt vahet sõnadel 'visand' (sketch, Skizze) ja 'kavand' (draft, Entwurf).

Vahel kasutatakse visandi tähenduses ka sõna ‘fragment’, kuigi fragment võib tähendada ka katkendit valmis heliteosest.

Visandite tegemine on ilmselt sama vana kui muusika notatsioon ise. Kui viimasest viiest sajandist on säilinud suhteliselt palju kirjalikke visandeid, siis varasemast ajast eriti mitte. Põhjuseks on see, et visandamiseks kasutati kustutamist võimaldavaid tahvleid (cartelle) ja paberile pandi kirja alles valmis kompositsioon. Siiski on tänaseks leitud nii Fabri, de Fogliaris, Corteccia, Isaaci, Palestrina, Pujoli, Rore, Wert ja teiste enne 1600-ndatel tegutsenud heliloojate käsikirju, mille hulgas on ka polüfoonilise muusika partituurilaadses formaadis visandeid ning instrumentaalmuusika tabulatuure.

Visandite säilitamine on veidi helilooja natuuri küsimus. Näiteks Brahms, hoolimata oma suurest vanamuusikahuvist ja tegelemisest vanade autorite käsikirjadega, hävitas peaaegu kõik oma visandid. Vastandina näiteks Beethovenilt on säilinud nii palju visandeid, et see korpus moodustab tänapäeval tema valmis loominguga võrreldava tähtsusega osa.

Beethoveni tuhanded säilinud visandid pakkusid huvi juba helilooja eluajal ja tänaseks on just eelkõige tänu Beethovenile arenenud visandite uurimisest välja eraldi muusikateaduse haru. Tema visandid on väga erinevad. Kuigi Beethoven visandas tavaliselt esimesena meloodia, millele ta hiljem lisas harmoonia, võivad visandid sisaldada ka harmooniajärgnevusi ning eelkõige hilisemate kvartettide puhul ka suhteliselt valmis erinevaid muusikalisi ideid koondavaid nö "partituurivisandeid".