Helilooming
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
|
See artikkel räägib heliloomingust heliteose loomise tähenduses; heliloomingu all mõistetakse vahel ka isiku või isikute heliteost või heliteoste kogumit |
Helilooming ehk kompositsioon ehk komponeerimine on muusikas heliteose, helikeskkonna või muusikalise protsessi loomise kunst (ars), oskus (techne) ja protsess. Heliloominguga tegelev isik on helilooja.
Heliloomingut võib mõista "mõtlemisena helides". Helilooming on tihti mõjutatud heliloojat ümbritseva ühiskonna poliitilisest, majanduslikust, hariduslikust, kultuurilisest ja õiguslikust situatsioonist.
Heliloomingu aluseks on tavaliselt muusika kompositsioonimeetod.
Heliloomingu refleksiooniga, mõtlemisega "mõtlemisest helidest" tegeleb muusikateooria.
16. sajandil tähendas sõna 'kompositsioon' ühest küljest komponeerimise reegleid (the condition of being composed) ja teisest küljest komponeerimise toimingut (the action of composing). Kompositsiooni sõna kasutati muusikateose kohta, mis oli erinevate esituste puhul äratuntav või ka uue muusikateose loomise tähenduses. Kitsendavalt nii heliteose loomist kui ka selle interpreteerimist eristatakse improvisatsioonist, mille puhul muusika määravad tunnused tekivad esituse käigus, sõltudes esitajate tegevusest erinevates esitusolukordades ning ettevalmistusest.
Muusikast rääkimisel on kompositsiooni omadused tavaliselt üheks olulisemaks teemaks. Kompositsiooni mõistet kasutatakse siis, kui räägitakse kas vokaal- või instrumentaalteose teatud osadest või elementidest või sellest, kuidas need elemendid on omavahel ühendatud või koordineeritud. Stiili või meetodit, kuidas muusikalisi elemente omavahel kombineerida võib nimetada ka teatud kultuuriliseks muutujaks. Samas kultuurist sõltuvalt ei pruugi tegemine, vormimine, leiutamine ja tuvastamine veel tingimata tähendada valitsevat huvi muusika konstruktsiooni ehk siis selle vastu, kuidas muusika on tehtud, vormitud, leiutatud või tuvastatud.