Wilhelm Ramsay
Wilhelm Ramsay (20. jaanuar 1865 Dragsfjärdi vald – 8. jaanuar 1928 Helsingi) oli soome geoloog.[1]
Ta oli 1899. aastast Helsingi Ülikooli professor. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid eelkambriumi ja kvaternaari geoloogia, Läänemere hilis- ja pärastjääaegsed rauamoodustised, petrograafia, kristallograafia ja mineraloogia. Tema töödel on põhjapanev tähtsus Eesti kvaternaarigeoloogia, arheoloogia ja geograafia uurimise seisukohalt.[1]
Ta võttis geoloogias kasutusele Fennoskandia mõiste; käsitles esimesena mandrijäätumisest põhjustatud maatõusu ja meretaseme kõikumise suhteid.[1]
Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ta lõpetas 1884. aastal Helsingi Ülikooli cand. phil. ja 1887.aastal phil. lic. kraadiga. Aastatel 1888–1899 oli ta Helsingi Ülikooli mineraloogia ja geoloogia dotsent, 1899–1928 professor.
Ta osales aastatel 1887–1914 seitsmes Koola poolsaarele tehtud ekspeditsioonis (uuris nefeliinsüeniite ning avastas uue kivimi – urtiidi), tegi uurimisretki ka Karjalasse ja Kanini poolsaarele, Loode-Venemaale ning aastatel 1925 ja 1926 Eestisse.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1914 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1915 – valiti Lundi Kuningliku Füsiograafia Seltsi välisliikmeks
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Über die geologische Entwicklung der Halbinsel Kola in der Quartärtzeit. 1898
- Geologiens grunder I–II. 1909, 1912–13
- Niveauverschiebungen, eisgestaute Seen und Pezession des Inlandeises in Estland 52 (1929) 2
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Eesti geoloogia: biograafiline teatmik". Tallinn, 1995. Lk 96.