Wallace'i joon
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Wallace'i joon on Indo-Malai riikkonna ja Wallacea vaheline mõtteline piir, mis eraldab sealseid loomastikke. Läänes elavad asiaatsed liigid, idas on need päritolult aga segunenud austraalsete liikidega.
1859. aastal mõtestas erinevuse loodusteadlane Alfred Russel Wallace, kuigi nimetuse andis sellele hiljem bioloog Thomas Henry Huxley. Üleminekuvööndi selgelt eristuvat jagunemist nii maismaaimetajate kui lindude puhul märkas Wallace oma reisidel nn Ida-Indiasse.
Piirjoon kulgeb tänastes Indoneesiale kuuluvates vetes, näiteks Kalimantani ja Sulawesi vahelt Makassari väinas. Bali ja Lomboki vahelisest kitsast Lomboki väinast jõuab see India ookeanisse. Biogeograafiliseks kontrastiks piisas sealsest 20–40 km kitsast kuid 250 m sügavast sügavikust Bali merest.
Wallace'i joon on üks paljudest piiridest, mille alates 19. sajandi keskpaigast on tõmmanud loodusteadlased ja bioloogid. Mõtteliste joonte eesmärk on määratleda Malai saarestiku piirangud florale ja faunale.