Vládní vojsko

Vládní vojsko
Tegev	25. juuli 1939–11. mai 1945
Riik	Böömi- ja Määrimaa Riigiprotektoraat
Suurus	6465 (1940)

Vládní vojsko (tõlkes 'valitsusväed', saksa keeles Regierungstruppe des Protektorats Böhmen und Mähren) oli Böömi- ja Määrimaa Riigiprotektoraadi relvastatud jõud.

Ajalugu

Vládní vojsko moodustati 25. juulil 1939 selleks, et jätta mulje protektoraadi tegelikust autonoomiast ning et garanteerida töökoht vähemalt osalegi seoses Tšehhoslovakkia armee likvideerimisega töö kaotanud ohvitseridele ja allohvitseridele. Kerge jalaväerelvastusega Vládní vojsko ülesanne oli peamiselt raudteeliinide ja teiste oluliste objektide valvamine. Formaalselt allus Vládní vojsko protektoraadi presidendile Emil Háchale, kuid tegelikult allus see Reichi relvajõudude täievolilisele esindajale riigiprotektori büroo juures. Vaatamata Saksamaa järelvalvele ei olnud Vládní vojskol Saksa võimude usaldust.

Esialgu oli Hitleril Vládní vojsko isikkoosseisu suuruseks plaanis 8000 meest, kuid Saksa armee maavägede ülemjuhataja Franz Halder määras isikkoosseisu ülemmääraks 7000 meest.

1944. aastal hakkas Vládní vojsko olemasolu Saksa võime üha rohkem häirima. Eriti pooldas Vládní vojsko protektoraadist väljaviimist Karl Hermann Frank. Vládní vojsko juhataja kindral Jaroslav Eminger protesteeris Itaaliasse üleviimise otsuse vastu, väites, et esialgsete kokkulepete kohaselt ei oleks tohtinud sõjaväge paigutada väljaspoole protektoraadi territooriumi, kuid tema vastuväiteid ei võetud arvesse. 5. mail 1944 võttis Oberkommando der Wehrmacht vastu otsuse Vládní vojsko paigutamiseks Põhja-Itaaliasse julgestus- ja abiülesannete täitmiseks. Protektoraati jäid vaid Kindralinspektsioon ja Praha 1. pataljon, mis täitis lossivalve ja presidendivalve rolli, lisaks Praha sõjaväehaigla ja ladu Josefovis. Senistesse garnisonidesse jäid vaid väikesed, ligikaudu kümnemehelised operatiivsalgad, neid oli kokku 16. Ühtekokku saadeti Itaaliasse 215 ohvitseri ja 4763 seersanti, allohvitseri ning reameest. Protektoraadi territooriumile jäi 107 ohvitseri ja 1541 seersanti, allohvitseri ning reameest. Haldusaparaadis, mida Itaaliasse üleviimine ei mõjutanud, oli tollal 182 inimest. Sõjaväelaste üleviimine Itaaliasse toimus 23.–25. mail 1944. Paljud Vládní vojsko sõjaväelased jooksid üle Itaalia partisanide juurde või põgenesid üle Alpide Šveitsi ja Prantsusmaale. Juuli keskpaigaks oli deserteerunud 15 ohvitseri ja 538 sõdurit. 2. oktoobril 1944 anti käsk Vládní vojsko üksustelt relvade ärakorjamiseks ja neid rakendati kaitseliinide rajamisel. Saksa väejuhatus andis 18. märtsil 1945 välja korralduse Vládní vojsko üleviimiseks Po oru piirkonnast Verona-Brenneri raudteeliinile, mida nad pidid käigus hoidma. Pataljonide üleviimine aga venis ja viimased sõdurid jõudsid oma uutesse garnisonidesse alles kuu aega hiljem. 22. aprillil 1945 tuli korraldus järjekordseks üleviimiseks Trento piirkonda, kuid ohvitserid keeldusid seda täitmast. 28. aprillil 1945 läksid Itaalias paiknenud Vládní vojsko üksused ameeriklaste poole üle.

Prahasse jäänud Vládní vojsko 1. pataljon osales 5. maist kuni 9. maini 1945 toimunud Praha ülestõusus ülestõusnute poolel.

Vládní vojsko juhataja kindral Jaroslav Eminger arreteeriti 1945. aastal süüdistatuna koostöös Saksa võimudega, kuid ta mõisteti kohtuprotsessil 1947. aasta aprillis õigeks ja vabastati vahi alt.

Struktuur

Vládní vojsko kõrgeimaks juhtorganiks oli peainspektsioon, mille peakorter asus Prahas. Peainspektsioonile allusid kolm inspektsiooni Prahas, Hradec Královés ja Brnos. Organisatsiooniliselt jagunes Vládní vojsko kaheteistkümneks pataljoniks, mis paiknesid erinevates garnisonilinnades, Praha esimene pataljon täitis peamiselt lossivalve rolli.

Relvastus ja munder

Vládní vojsko relvastusse kuulusid püstolid Pistole vz. 24 ja Rast & Gasser M1898 ning Mannlicher M1895 vintpüssid.

Kasutusel olid endise Tšehhoslovakkia armee mundrid ja endise Austria armee eraldusmärgid.