Visuaalteater

Visuaalteater on teatri liik, mille peamiseks väljendusvahendiks on visuaalne keel; esikohal ei ole mitte sõnaline tekst, vaid pildilisus. Visuaalteatri lavastuses kasutatakse tavapärasest enam liikumist, žeste, maske, nukke, objekte, materjale, videot, projektsioone jmt. Visuaalteatris jutustatakse lugusid, mis on mõistetavad kõigile, olenemata vanusest, päritolust või elukohast.

Visuaalsus märgib kõike pildilist ja sellega seotut, teater on kunstiliik ja etenduse etendamise koht.

Visuaalteatrit ei saa täielikult ära defineerida, sest see on põimunud paljudesse teatrivormidesse ning suuremal või vähemal määral on kõik teatrivormid visuaalsed. Siiski vastandub visuaalteater tekstipõhisele realistlikule või naturalistlikule maailmakujutamisele. Visuaalteatri alla kuuluvad lavastused, milles domineerib visuaalne tähendusloome ehk lugu jutustatakse läbi visuaalsete vahendite. Sellistes lavastustes ei pea etendajat või näitlejat isegi tingimata laval olema, näiteks kui on tegu installatiivse lavastusega.

Visuaalteater on sulam etenduskunstidest (kõne, mäng, tants, nukukunst), visuaalsetest kunstidest (joonistamine, skulptuur, ruumikujundus, disain, valguskujundus, objektikunst, arhitektuur), tehnoloogiast (video, animatsioon, projektsioonid) ning kehalisusest (koreograafia, igasugune liikumine, akrobaatika, tantsud, žestid, miimilised vahendid).

Ajalugu

Visuaalteatri algatajad ja teerajajad olid 20. sajandi alguses futuristid, kes hakkasid vastanduma vanadele ja iganenud kunsti-, muusika-, kirjandus- ja teatrivormidele. Tööstuse ja tehnika areng mõjutas seda, millest huvitus kunst ning mis suuna see võttis. Kujutavas kunstis, kus oli domineerinud pigem rahulik realistliku maailma kujutus, tuli ühtäkki kõik vana ära lõhkuda, pildikeel muutus killustatuks, tehniliseks, hakati otsima masinlikke kujundeid ja püüti kaugeneda üheselt arusaadavast mõistetavast pildist. Ka kirjandus ja muusika muutusid aina abstraktsemaks ning üsna pea jõudsid otsingud ka teatrisse. Visuaalses teatris katsetasid dadaistid ja sürrealistid innovaatiliste vormilahendustega, tuues publiku ette provokatiivseid lavastusi ning performance'eid.

Visuaalteatri mõistet kasutas esimesena 20. sajandi alguses Bauhausi kunstikoolis saksa maalikunstnik, skulptor, disainer ja koreograaf Oskar Schlemmer. Ta hakkas katsetama uuenduslike vormide ja visuaalse dramaturgiaga. Ta lõi lavastusi, kus tantsijad olid geomeetriliselt lavale asetatud ning nägid välja nagu elavad skulptuurid.

Pärast esimest maailmasõda vaibus visuaalteater mõneks ajaks, kuid muutus jälle populaarseks 1980. aastatel, kui teatritrupid hakkasid eksperimenteerima füüsilise teatriga ning tahtsid vastanduda realistlikule ja naturalistlikule stiilile. Nende eesmärk oli luua energeetilist visuaalset teatrit, kombineerides seda disaini elementide ja koreograafiaga. Olulisimad nende hulgas olid Inglismaalt pärit teatritrupid DV8 ja Complicité.

Jaotus

Erinevates kultuuri- ja keeleruumides käsitletakse visuaalteatri mõistet erinevalt. Näiteks inglise keelt kõnelevates riikides käib visuaalteater tihti kokku füüsilise teatriga. Saksakeelsetes riikides ja Lõuna-Euroopas kuulub visuaalteater kokku objekti- ja nukuteatriga ning seal kuulub füüsiline teater pigem tantsuteatri valdkonda.

Nukuteater

Nukuteater on teatri liik, mille põhiliseks väljendusvahendiks on spetsiaalselt teatrile valmistatud nukud ja mille väljundiks on nukulavastus. On olemas väga palju erineva stiili, ehituse ja materjaliga nukke ning tihti näevad teatrinukud inimese või looma moodi välja. Nukke manipuleerib nukunäitleja, kes loob nukule karakteri ning annab sellele iseloomu, liikumise, hääle.

Objektiteater

Objektiteater on teatri liik, mille põhiliseks väljendus- ja mänguvahendiks on objektid (nt argiesemed, masinad, loodusest leitu vmt), väljundiks on objektilavastus. Objekte kasutatakse ja kujutatakse eri viisidel. Üks võimalus on objekti kasutada otstarbepäraselt, uurida selle funktsiooni, kuju, liikumist, heli, näiteks kui kasutatakse põrandaharja, siis seda kujutataksegi põrandaharja, mitte printsessina. Teine võimalus on muuta objekt sümboolseks, mis puhul tegeletakse ikkagi objekti omadustega, kuid seda ei kasutata otstarbekalt, vaid sellest tekib mingi muu tegelane, näiteks põrandaharja kujutatakse printsessina. Ühe või teise variandi puhul peab objektil olema agentsus ehk karakter, liikumise iseloom ja oma narratiiv. Nagu ka nukuteatri puhul manipuleerib objekti inimene, kes annab sellele iseloomu, liikumise ja hääle.

Materjaliteater

Materjaliteater on teatri liik, mille põhiliseks väljendus- ja mänguvahendiks on erinevad materjalid (nt liiv, savi, paber, vaha) ja väljundiks on materjali(teatri)lavastus. Sellel on palju ühist objektiteatriga, nagu ka objektide puhul, pole käsitletaval materjalil inimese ega looma tunnuseid. Materjaliteatris ei tegeleta päris objektidega igapäevaelust, materjal on väljendusvahend, mitte raamistatud objekt. Materjalil pole kindlat eesmärki või suunda, selle tähendus loob end sellega tegelemise käigus ja see võib olla ükskõik mis.

Füüsiline teater

Füüsilise teatri puhul domineerib füüsiline väljendus teiste (teatri)kunstiliste vahendite üle, lavastuse loomise algimpulsiks on enamasti idee ja seda antakse edasi eelkõige kehaliselt, kuid loomisprotsessi käigus võidakse kaasata teisi väljendusvahendeid (nt muusika, valgus, sõna vmt). Etendajad suhtlevad nii omavahel kui publikuga läbi füüsilise liikumise, mis annab edasi emotsiooni, lugu, mõtet ning tihti on füüsilise teatri lavastused interaktiivsed. Füüsilise teatri lavastuste puhul pole enamasti näidendit ette kirjutatud, lavastus sünnib proovide ja improvisatsiooni käigus. Põimitakse tantsu ja teatrit, neile iseloomulikke tunnuseid.

Füüsilisel teatril on erinevaid juuri ja mõjutusi:

1. tsirkus, pantomiim, miimid ja klounid,
2. commedia dell'arte ja maskiteater,
3. nüüdistants jm.

Üks olulisemaid ja tuntumaid füüsilise teatri loojaid ja mõjutajaid oli saksa tantsija, koreograaf ja lavastaja Pina Bausch, kelle töid on liigitatud visuaalteatri alla nende visuaalsuse ja füüsilisuse tõttu.

Multimeedia- ja digitaalne teater

Multimeedia- ja digitaalne teater on teatri liik, kus peamiseks väljendus- ja kommunikatsioonivahendiks on digitaalne tehnoloogia või leiab kogu etendus või suur osa etendusest aset virtuaalkeskkonnas. Lavastustes esitatakse infot erinevate ja omavahel kombineeritud meediumite – filmi, video, kõne, valguse, muusika, tantsu vm – vahendusel. Info edasi andmiseks kasutatakse ekraane ja projektsioone. Kasutatakse teadmisi erinevatest valdkondadest, mis kaasab mitmete erinevate valdkondade inimesi, näiteks interaktsioonidisainerid, helikujundajad ja graafilised disainerid.

Installatiivne teater

Installatiivse teatri lavastuste üks peamisi tunnusjooni on ruumi asetamine lavastuse fookusesse, kus arvestatakse etenduspaiga eriomase füüsilise ruumiga. Installatiivsuse puhul on kesksel kohal mingi installeeritud ruum-olukord, mida publikule esitletakse, lastes seejärel ruumil enesel (ilma etendajateta) mõjuda. Kui etendaja vahel siiski on laval, täidab ta vaid funktsionaalset rolli, ei jää fookusesse ega loo endale fiktiivset tegelaskuju. Lavaruumi kasutatakse kogu selle terviklikkuses, vaataja ja tegevusruum on teineteisele lähedal või on vaataja koguni selle sees. Installatiivses teatris domineerivad tegevused ruumi, materjalide ja objektidega ning verbaalset teksti kasutatakse vähe või puudub see üldse, sest püütakse vältida üheste tähenduste loomist. Intallatiivses lavastuses ei varjata selle loomise vahendeid, vaid pigem näidatakse, kuidas ruumi luuakse. Seega ei põhine lavastuse struktuur narratiivil ega dramaatilistel põhjus-tagajärg seostel, vaid loob iseseisva dramaturgia. See omakorda ärgitab publiku aktiivsust ja tõlgendusvabadust. Oluline installatiivsete lavastuste tunnusjoon on kestuslik aeg, mis suunab tähelepanu lavastuse vormilistele aspektidele ehk ruumile, ruumisuhtele ja kompositsioonidele, ning seetõttu mõjuvad installativsed lavastused staatilistena.

Visuaalteater Eestis

Eesti Noorsooteater on ainus teater Eestis, mille repertuaaris on järjepidevalt visuaalteatrilavastusi, sealhulgas nukuteatrilavastusi. Lavastusi luues otsitakse sisuliste eesmärkide ja visuaalsete väljendusvormide dialoogi. Eesti Noorsooteater on ka ainus teater, mis korraldab regulaarselt visuaalteatri festivale.

Visuaalse teatriga tegeleb ka Piip ja Tuut teater, kus esitatakse nii klassikalisi tsirkuseetendusi ja klounaade kui ka traditsioonilisi teatritükke. Klounid Piip ja Tuut, keda kehastavad Haide Männamäe ja Toomas Tross kasutavad oma lavastuses tihti elemente nuku-, objekti-, maski- ja füüsilisest teatrist.

Festivalid Eestis

Baltic Showcase

Baltic Showcase festival toimus esimest korda 2022. aasta mais Tallinnas Eesti Noorsooteatri eestvedamisel koostöös Läti ja Leedu kolleegidega. See on Baltimaade ühine visuaalteatri esitlusfestival, mille eesmärk on tutvustada Eesti, Läti ja Leedu visuaalteatrit kohalikule publikule ja rahvusvaheliste festivalide korraldajatele ning avada seeläbi kohalikele tegijatele uks rahvusvahelistele lavadele. Festivalil näeb peamiselt nukuteatri taustaga teatrite lavastusi, aga programmis leidub ka otsinguid visuaalteatri vallast. Festival korraldatakse koostöös Vilniuse nukuteatriga Lele ning rahvusvahelise laste- ja noorteteatrite liidu ASSITEJ Läti keskusega.

Tallinn Treff

Rahvusvaheline visuaalteatrifestival Tallinn Treff toimub alates 2007. aastast. Festivalist on kujunenud kaasaegse nuku-, objekti-, materjali-, füüsilise ja multimeediateatri kohtumispaik, mis otsib inspireerivat dialoogi sisu ja vormi ning traditsioonide ja uuenduste vahel.

Programmis leidub lavastusi lastele, noortele ja täiskasvanutele. Festivali korraldajate jaoks on oluline, et festivali programmis oleksid esindatud nii valdkonna absoluutsed tipud kui ka omanäolised uued tegijad piire kompavate lavastustega. Eesti Noorsooteatri pika ajalooga rahvusvahelisest festivalist on aastate jooksul saanud oluline sündmus visuaalteatrite festivalikalendris. Sisuka programmi kõrval on Tallinn Treffi oluline identiteedi osa olla algatajaks ja arendajaks rahvusvahelisele haridusalasele koostööle.