Virve Osila

Virve Osila (aastani 1967 Virve Reest; 10. november 1946 Kohtla-Järve – 7. august 2025) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik.

Elulugu

Ta sündis kaevuri tütrena. Aastani 1961 õppis ta Mäetaguse 7-kl. koolis, 1961–1962 Tapa 1. Keskkoolis, 1963–1967 Tartu Meditsiinikoolis kaugõppijana.

Töötas meditsiiniõena Kuremäe maahaiglas 1963–1966, Haapsalu lastesõimes 1967–1969, Martna maahaiglas ja Lähtru raamatukogus 1969–1971, Mäetaguse ambulatooriumis 1972–1975, Mäetaguse lasteaias meditsiiniõena ja kasvatajana 1975–1981.

Alates 1981. aastast oli II grupi invaliid, pensionär, elas Mäetagusel.

Looming

Esimene luuletus ilmus 1957 "Sädemes", hiljem avaldanud värsse regulaarselt rajoonilehtedes. Ilmunud luulekogud "Mälestuste tuul" (Viljandi 1990), "Valgus valusvaikselt väreleb" (Kohtla-Järve 1991), "Südameaed" (Kohtla-Järve 1993), "Lootuse luiged" (Viljandi 1994), "Hingelind. Urmas Alenderi mälestuseks" (Viljandi 1995), "Liblikatiibade tuhk" (Haapsalu 1996), "Peotäis päikeseõisi" (Kohtla-Järve 1996, Albu valla A. H. Tammsaare nim. kirjanduspreemia 1998) ja "Elan oma väikest elu" (Jõhvi 1998), lisaks luulebukletid "Kodulaulud" (1996), "Tundelaulud" (1996) ja "Lastelaulud" (1997, kõik Kohtla-Järve), "Nägemused" (2000, Jõhvi), "Viisaastakud" (2001), "ELU & AEG eluaeg" (2004, Jõhvi), "Maa ja taeva vahel" (2008, Mäetaguse), "Läbi enese" (2009, Mäetaguse), "Hajameelsus" (2010, Mäetaguse), "terad ja sõklad" (2012, Mäetaguse), "Siit nurgast ja sealt nurgast" (2018, Mäetaguse).

Osila luulet iseloomustab siirus, inimese sügavamate tundekeelte tabamine, looduslähedus. Luuletaja ei häbene olla sentimentaalne või melodramaatiline, seda tasakaalustab oma tõsimeelsete arutlustega inimsuhete mitmekesisuse üle, eriti kiindumusega sünnimaasse ja oma rahvasse.

Osila luulet on tõlgitud vene ja saksa keelde. Rohkesti on tema luulet viisistatud, eriti Urmas Alender (kassetina "Hingelind" jm.).

Osila näidendeid on mängitud taidluslavadel: "Kiitus kosjakontorile" (1983; lav. Mäetagusel 1983, Vastse-Kuustes 1986), "Oginski polonees" (1985; lav. Mäetagusel 1987, Moostes 1988, Türil 1988), "Tere, Maria!" (1986, lav. Moostes 1988); "Vanamemme kirsid" (1987, lav. Mäetagusel 1988, Moostes 1989), "Elupilt" (1987; lav. Iisakus 1988, Avinurmes 1991)), "Vigased linnud" (1990, lav. Moostes 1991), "Vari ja valgus" (1990, "Tere, Maria" järg; lav. Moostes 1991).

Näidendeis käsitleb Osila eesti nüüdisühiskonna, eriti maaelu aktuaalseid probleeme; otsib moondunud inimsaatuste põhjusi, kutsub üles headusele ja inimlikkusele. On kirjutanud ka lastenäidendeid ("Seitse seitsmendast", "Printsessil on igav", "Jõululugu").

Tunnustus

• 1995 Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (kirjandus- ja kultuurilooline tegevus Ida-Virumaal)
• 1998 A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Peotäis päikeseõisi")
• 1999. aasta rahvaküsitlusel valiti Virve Osila 20. sajandi Virumaa vägevaimaks naiseks
• 2003 Mäetaguse valla aukodanik
• 2004 Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia (erksa loodustunnetuse ning siiruse eest inimsuhete ja kodumaa teema käsitlemisel)
• 2005 Valgetähe medaliklassi teenetemärk

Isiklikku

Tema poeg on spordiajakirjanik Helar Osila.

Kirjandus

• Maaleht 27. IX 1990 (O. Anton)
• Koit 4. XII 1990 (K. Pilvistu)
• Naine 1991, 2 (V. Vaher)
• Koit 16. II 1991 (intervjuu)
• Rahva Hääl 21. IV 1991 (K. Pilvistu)
• Järva Teataja 3. XI 1994 (K. Pilvistu)
• Meie Kodu 28. XI 1994 (Austraalia, H.K-el)
• Eesti Päevaleht 19. IX 1995 (A. Oja)
• SL Õhtuleht 29. XII 1995 (K. Pilvistu)
  • S. Nagelmaa. "Eesti Kirjarahva Leksikon". Eesti Raamat. Tallinn 1995

Pärnu Postimees 19. VI 1996 (P. Udikas)

• Lääne Elu 19. IX 1996 (V. Ansko)
• Oma Saar 13. XI 1996 (E. Naaber)
• Pärnu Postimees 26. XI 1996 (T. Keeter)
• "Eesti Kirjanike Leksikon". 2000