Viktor Medvedtšuk

Allikas: Vikipeedia
Viktor Medvedtšuk

Viktor Medvedtšuk (ukraina keeles Віктор Володимирович Медведчук; sündinud 7. augustil 1954 Krasnojarski krais Venemaal) on Ukraina advokaat, oligarh ja poliitik. Ta on venemeelse poliitilise vabaühenduse Ukraina Valik esimees ning oli kuni Venemaa sissetungini Ukrainasse 2022. aastal partei Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel poliitnõukogu esimees ja praeguse Ukraina parlamendi koosseisu liige. Poliitikuna on Medvedtšuk alati esindanud venemeelseid väärtusi, võideldes Ukraina lähenemise eest Venemaale ning olles selgelt Ukraina Euroopa Liiduga ühinemise vastane. Ta on üks Ukraina rikkamaid inimesi, tema netovara olles Forbesi andmetel kuni 620 miljoni dollarit.[1]

Ukraina meedias on Medvedtšukist räägitud kui KGB agendist ja "Venemaa peamisest liitlaset Ukrainas." Alates 1970. aastate keskpaigast oli ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) agent[2]. Pärast sõja algust kirjutas USA nädalaleht Newsweek, et kui Venemaal peaks õnnestuma Ukraina vallutada, siis näib Venemaa päritolu Medvedtšuk olevat Putini kõige tõenäolisem valik riigi uueks riigipeaks. Vene pool eitab nende väidete ehtsust.[3][4]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1978–1989 oli ta Kiievi linna advokatuuri jurist. Iseseisvuse saavutanud Ukrainas läks Medvedtšuk poliitikasse 1990. aastatel, kui ta asus Ukraina Sotsiaaldemokraatliku Partei esiotsa. Aastatel 1997–2002 oli Medvedtšuk valitud Ukraina parlamendi liikmeks, olles Ülemraada esimene asespiiker 2000. aastast kuni detsembrini 2001. Aastatel 2002–2005 töötas Medvedtšuk Ukraina tollase presidendi Leonid Kutšma personaliülemana. Medvedtšuk korraldas Viktor Janukovõtši presidendikampaaniat. Janukovõtši võit põhjustas Oranži revolutsiooni ja muuseas süüdistati Medvedtšukki häälte võltsimises, mis maksis talle tollal poliitilise karjääri - pärast revolutsiooni ei ole Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei enam valimislävendit suutnud ületada.[5] Pärast poliitilist lüüasaamist keskskendus Medvedtšuk meediaimpeeriumi rajamisele, koondades aja jooksul oma võimu alla kolm telejaama ja mitu ajalehte.[5]

2018. aasta novembris valiti Medvedtšuk erakonna Elu Eest poliitilise nõukogu esimeheks, mis hiljem ühines parteiks Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel. Partei osales nii 2019. aasta presidendivalimistel kui ka 2019. aasta Ukraina parlamendivalimistel, milles partei sai kokku 44 kohta parlamendis. Medvedtšuk valiti parlamenti, kuna ta oli erakonna valimisnimekirjas kolmandal kohal.

2019. aastast on Medvedtšuk olnud Ukraina kohtus uurimise all ja tema mõju on piirama hakatud. 2019. aastal esitas Ukraina peaprokuratuur Medvedtšukile süüdistuse riigireetmises ja kallaletungis Ukraina territoriaalsele terviklikkusele pärast tema avaldust parteikongressil, milles ta rääkis vajadusest luua autonoomne regioon Donbassis.[6] 19. veebruaril 2021 kehtestas Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu Medvedtšukile sanktsioonid terrorismi rahastamise eest. Medvedšuki vara külmutati kolmeks aastaks ja tal keelati Ukrainas äritegevus, samuti keelas veebruaris Zelenskõi kolm Medvedtšukile kuulunud telejaama. 13. mail määrati Medvedtšuk koduaresti. Medvedtšuk väitis kõik süüdistused olevat poliitiliselt motiveeritud.[7] 12. oktoobril 2021 kinnitas Kiievi koduaresti otsust, süüdistades teda 2015. aastal loodusvarade kaevandamise planeerimist Ukrainale kuuluval, kuid Venemaa poolt annekteeritud Musta mere rannikualal, riigisaladuste reetmises Venemaale ja terrorismi rahastamises.[1][5]

Vahetult pärast Venemaa tungimist Ukrainasse 28. veebruaril põgenes Medvedtšuk koduarestist. Ukraina julgeolekuteenistus pidas 12. aprillil 2022 erioperatsiooni käigus Medvedtšuki kinni. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi pakkus Moskvale riigireetjast oligarhi vahetamist sõjavangide vastu.[8]

21. septembril 2022 toimus Ukraina–Venemaa sõjavangide vahetus, kus vahetati 215 Ukraina sõjaväelast (neist 108 olid Azovstali kaitsjad). Väidetavalt saatis Ukraina Venemaale sõjavangide vahetuseks aprillis kinni võetud Viktor Medvedtšuki ning 55 Vene sõjaväelast[9].

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1992 – Ukraina teeneline advokaat
  • 1996 – Ukraina presidendi autasu
  • 1998 – Ukraina teenetemärgi II aste
  • 2000 – 1. järgu teenetemärk – teenetemärgi täisomanik
  • 2004 – Vürst Jaroslav Targa orden

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Viktor Medvetšuk on abielus olnud kolme naisega, kokku on tal kaks tütart. Tema noorima tütre Darja ristiisa on 2004. aastast Venemaa president Vladimir Putin.[1]

Viite[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Ukraina Kremli-meelne saadik Medvedtšuk pandi koduaresti". Postimees. 13. oktoober 2021.
  2. ↑ "Ex KGB agent who repressed Ukrainian intellectuals among country's most influential persons. How come?". euromaidanpress.com. 12. november 2019.
  3. ↑ "21:32 – Ukraina julgeolekuteenistus võttis kinni Putini lähedase liitlase Viktor Medvetšuki". Delfi. 13. aprill 2022.
  4. ↑ Andrew Roth (13.04.2022). "Who is Viktor Medvedchuk and why does his arrest matter to the Kremlin?". The Guardian.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Mansur Mirovalev (13.04.2022). "Who is Viktor Medvedchuk, Putin's main man in Ukraine?". Aljazeera.
  6. ↑ Lauri Laugen (05.02.2019). "Ukrainas alustati riigireetmise juurdlust „Donbassi autonoomsest regioonist" rääkinud poliitiku vastu". Delfi.
  7. ↑ "Ukraina kohus määras Kremli-meelse suurärimehe koduaresti". ERR. 14. mai 2021.
  8. ↑ "Zelenskõi pakub Moskvale riigireetjast oligarhi vahetamist sõjavangide vastu". Postimees. 13. aprill 2022.
  9. ↑ "VIDEO JA FOTOD ⟩ Ukraina meedia: üle 200 Ukraina sõduri lasti vangistusest vabaks, nende seas üle saja Azovstali kaitsja". Postimees. 22. september 2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Viktor_Medvedtšuk&oldid=6565214"