Viktor Medvedtšuk
| Viktor Medvedtšuk | |
|---|---|
 Viktor Medvedtšuk (2019) | |
| Isikuandmed | |
| Sünnikoht |
7. august 1954  Potšet, Abani rajoon, Krasnojarski krai, Vene NFSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | ukrainlane |
| Erakond |
Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel (2016–2022) Ühendatud Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei (1996–2007) |
| Abikaasa | Oksana Martšenko |
| Vanemad | Volodõmõr Medvedtšuk |
| Lapsed | kaks tütart |
| Sugulased | Serhi Medvedtšuk (vend) |
| Elukoht | Moskva |
| Alma mater | Kiievi Riiklik Ülikool |
| Elukutse | advokaat |
| Tegevusala | poliitik |
| Autogramm |
 |
Viktor Medvedtšuk (ukraina keeles Віктор Володимирович Медведчук; sündinud 7. augustil 1954 Krasnojarski krais) on Venemaa ja Ukraina advokaat, oligarh ja poliitik.
Ukrainas esindas Medvedtšuk poliitikuna alati esindanud venemeelseid väärtusi, võideldes Ukraina lähenemise eest Venemaale ning olles Euroopa Liiduga ühinemise vastane. 2022. aastast elab ta Venemaal.
Karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Varajane elu
[muuda | muuda lähteteksti]Viktor Medvedtšuk sündis 1954. aastal Krasnojarski krais, kuhu tema isa oli pagendatud, sest teda süüdistati natsidega koostöö tegemises.[1]
1972. aastast õppis Medvedtšuk Kiievi Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Õpingute ajal juhtis ta vabatahtliku rahvavalve komsomoli operatiivüksust - üliõpilasorganisatsiooni, mis toetas režiimi ja aitas politseil kaasüliõpilasi kiusata ja hirmutada. Tollel perioodil värvati ta tõenäoliselt ka KGB agendiks, sest 1973. aastal vabastati ta pärast kaasüliõpilase peksmist kriminaalsest vastutusest.[1]
Pärast õpingute lõpetamist oli aastatel 1978–1989 Medvedtšuk "valitud juristide" rühmas Kiievi linna advokatuuris jurist. Tema roll oli siseministeeriumi ja KGB poolt ette määratud. Neile usaldati kõige "tähtsamad" kohtuasjad ja "kaitsta" kõige "ohtlikumaid" režiimi vastaseid. Tavaliselt kaitses ta tahtlikult Ukraina dissidente kehvasti, mõistes neid ka ise kohtus avalikult kaitsmisel hukka.[1][2] 1990. aastal sai temast Ukraina advokatuuri juht ja aastatel 1990–1991 oli ta Ukraina esindaja Nõukogude advokatuuri juhatuses.[3]
1992. aastal asutas ta rahvusvahelise advokaadibüroo BIM. Järgmiste aastate jooksul ehitas ta Ukraina juhtivate ärijuhtide võrgustiku (niinimetatud "Kiievi klanni") abil üles märkimisväärse isikliku varanduse.[3]
Ukraina poliitikas
[muuda | muuda lähteteksti]Medvedtšuk läks Ukraina poliitikasse 1990. aastatel, kui ta asus Moskva-meelse Ukraina Sotsiaaldemokraatliku Partei esiotsa. Aastatel 1996–1998 oli ta erakonna aseesimees, alates 1998. aastast partei esimees. Ta valiti partei esindajana Ukraina parlamendi liikmeks 1997. aastal täiendavatel valimistel, 1998. ja 2002. aastal. 1998. aastal sai ta Ülemraada esimeseks asespiikriks, kuid 2001. aastal vabastati ta ametist esindajate enamuse häältega.[3]
Ta oli aastatel 1994–1999 ka Ukraina presidendi alluvuses töötava korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse koordineerimiskomitee liige. Aastatel 2002–2005 töötas Medvedtšuk Ukraina tollase presidendi Leonid Kutšma personaliülemana, saades meedias tuntuks halli kardinalina.[1][2]
Medvedtšuk korraldas Viktor Janukovõtši presidendikampaaniat. Janukovõtši võit 2004. aasta presidendivalimistel põhjustas oranži revolutsiooni ja Medvedtšukki süüdistati häälte võltsimises, mis maksis talle tollal poliitilise karjääri - pärast revolutsiooni ei ole Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei enam valimislävendit suutnud ületada.[2]
Pärast poliitilist lüüasaamist keskskendus Medvedtšuk meediaimpeeriumi rajamisele, koondades aja jooksul oma võimu alla kolm telejaama ja mitu ajalehte. Tema telekanalid olid ettevaatlikult venemeelsed ja edastasid Vene retoorikat soosivat sisu 45% kogu Ukraina vaatajaskonnast.[2][3]
Ukraina kriisi puhkemisel lisati Medvedtšuk USA sanktsioonide nimekirja, sest ta toetas oma mõjutegevusega Venemaad ja müüs Ukraina sütt Venemaale. 2014. aastast üritas tollane Ukraina president Petro Porošenko ära kasutada Medvedtšuki sõprust Putiniga, tehes temast ühe läbirääkija Ida-Ukraina separatistidega ja kasutades teda sõnumitoojana suhtlemisel Putiniga.[3]
Medvedtšuk oli venemeelse poliitilise vabaühenduse Ukraina Valik esimees ja valiti 2018. aasta novembris erakonna Elu Eest poliitnõukogu esimeheks, mis ühines teiste opositsioonierakondadega parteiks Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel.[1][4] Partei osales nii 2019. aasta presidendivalimistel kui ka 2019. aasta Ukraina parlamendivalimistel, milles partei sai kokku 44 kohta parlamendis. Medvedtšuk valiti parlamenti, kuna ta oli erakonna valimisnimekirjas kolmandal kohal.[2] Ta oli erakonna üks esimeestest kuni 2022. aastani.[5]
Kriminaalsüüdistused
[muuda | muuda lähteteksti]_2.jpg)
2019. aastast asus Ukraina Medvedtšuki mõju piirama. 2019. aastal esitas Ukraina peaprokuratuur Medvedtšukile süüdistuse riigireetmises ja kallaletungis Ukraina territoriaalsele terviklikkusele pärast tema avaldust parteikongressil, milles ta rääkis vajadusest luua autonoomne regioon Donbassis.[6] Ukraina meedias räägiti Medvedtšukist kui KGB agendist ja "Venemaa peamisest liitlaset Ukrainas".[1]
19. veebruaril 2021 kehtestas Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu Medvedtšukile sanktsioonid terrorismi rahastamise eest. Medvedšuki vara külmutati kolmeks aastaks ja tal keelati Ukrainas äritegevus, samuti keelas veebruaris Zelenskõi kolm Medvedtšukile kuulunud telejaama. 13. mail määrati Medvedtšuk koduaresti. Märgatavam osa Medvedtšuki perekonna vara Ukrainas konfiskeeriti. Ameerika Ühendriigid avalikustasid ka luureinfo, mille järgi plaanis Medvedtšuk oma lähiskondlastega korraldada Ukrainas riigipööret.[7][8]
Medvedtšuk väitis kõik süüdistused olevat poliitiliselt motiveeritud.[8] 12. oktoobril 2021 kinnitas Kiievi koduaresti otsust, süüdistades teda 2015. aastal loodusvarade kaevandamise planeerimist Ukrainale kuuluval, kuid Venemaa poolt annekteeritud Musta mere rannikualal, riigisaladuste reetmises Venemaale ja terrorismi rahastamises.[9][2]
_01.jpg)
Medvedtšuki kinnipidamine võis mängida rolli Venemaa-Ukraina konflikti intensiivistumises. Esimesed Vene sõjaväeharjutused Ukraina-Venemaa piiril algasid paar päeva pärast Medvedtšuki vahistamist.[7] Samuti on kahtlustatud, et Medvedtšuk oli Putinile väitnud ukrainlasi olevat venemeelsemad, kui nad tegelikult olid.[10]
Vahetult pärast Venemaa tungimist Ukrainasse põgenes Medvedtšuk 28. veebruaril koduarestist, SBU väitel korraldasid tema põgenemise Vene eriteenistused. Teda hinnati mitmete ekspertide poolt olema Putini kõige tõenäolisem valik Ukraina uueks riigipeaks, kui vallutussõda peaks minema hästi. Venemaa esindajad eitasid nende väidete ehtsust.[11][12] Tema kohta anti märtsis välja vahistamismäärus ja Ukrainas allesjäänud vara arreteeriti.[13] Teadaolevalt varjas ta end poolteist kuud parteikaaslaste juures. Ukraina julgeolekuteenistus pidas Medvedtšuki 12. aprillil 2022 erioperatsiooni käigus Kiievi oblasti välispiiril kinni.[10][14]
Venemaal
[muuda | muuda lähteteksti]Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi pakkus Moskvale võimalust vahetada Medvedtšuki kohe pärast mehe kinnipidamist sõjavangide vastu.[15] Ukraina–Venemaa sõjavangide vahetus toimus 21. septembril 2022, kus Ukraina sai Medvedtšuki ning 55 Vene sõjaväelase eest vastu 215 Ukraina sõjaväelast (neist 108 olid Azovstali kaitsjad).[16]
.jpg)
2023. aasta jaanuaris võttis Zelenski presidendi dekreediga Medvedtšukilt Ukraina kodakondsuse, misjärel võttis ülemraada temalt ka rahvasaadiku mandaadi. Medvedtšuk vaidlustas kodakondsuse äravõtmise.[17]
Medvedtšuk ilmus taas avalikkuse ette 2023. aastal Vene meedias. Ta on esitanud Putini režiimi toetavaid sõnumeid ja taotlenud praegusele Ukraina valitsusele alternatiivse valitsuse loomist.[18]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Viktor Medvetšuki netovara oli 2021. aastal Forbesi andmetel kuni 620 miljoni dollarit.[9]
Medvetšuki on abielus olnud kolme naisega, kokku on tal kaks tütart. Vanim tütar Irina (sündinud 1984) on pärit teisest abielust ja elab Šveitsis.[13]
Tema praegune abikaasa on Oksana Martšenko, kuulus uudisteankur. Nende 2004. aastal sündinud tütre Darja ristiisa on Venemaa president Vladimir Putin, keda Medvetšuk oli juba 2022. aastal tundnud üle 20 aasta ja peab oma sõbraks.[9][7] Darja elas Moskvas juba 2021. aastast, Oksana lahkus Ukrainast Venemaale 18. veebruaril 2022, vahetult enne sissetungi.[10][19]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1992 – Ukraina teeneline advokaat
- 1996 – Ukraina presidendi autasu
- 1998 – Ukraina teenetemärgi II aste
- 2000 – 1. järgu teenetemärk – teenetemärgi täisomanik
- 2004 – Vürst Jaroslav Targa orden
Viite
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 Ben, Bohdan (12. november 2019). "Ex KGB agent who repressed Ukrainian intellectuals among country's most influential persons. How come?". Euromaidan Press.
- 1 2 3 4 5 6 Mansur, Mirovalev (13. aprill 2022). "Who is Viktor Medvedchuk, Putin's main man in Ukraine?". Aljazeera.
- 1 2 3 4 5 "Viktor Medvedtsjuk". Store norske leksikon. 25. november 2024. Vaadatud 31. augustil 2025.
- ↑ Carroll, Oliver (31. august 2018). "The return of the godfather: How Putin's best friend in Ukraine is staging an improbable comeback". The Independent.
- ↑ Матяш, Таня (8. märts 2022). "Бойко став головою політради ОПЗЖ. Медведчука позбавили посади співголови". LB.ua.
- ↑ Laugen, Lauri, toim (5. veebruar 2019). "Ukrainas alustati riigireetmise juurdlust „Donbassi autonoomsest regioonist" rääkinud poliitiku vastu". Delfi.
- 1 2 3 Shuster, Simon (2. veebruar 2022). "The Untold Story of the Ukraine Crisis". Time. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2022. Vaadatud 31. augustil 2025.
- 1 2 "Ukraina kohus määras Kremli-meelse suurärimehe koduaresti". ERR. 14. mai 2021.
- 1 2 3 "Ukraina Kremli-meelne saadik Medvedtšuk pandi koduaresti". Postimees. 13. oktoober 2021.
- 1 2 3 Skorkin, Konstantin (15. aprill 2022). "Ukraina vahistatud oligarhi Medvetšuki kinnipidamise kohta liiguvad vastukäivad versioonid. Mis saab temast edasi?". Delfi.
- ↑ "21:32 – Ukraina julgeolekuteenistus võttis kinni Putini lähedase liitlase Viktor Medvetšuki". Delfi. 13. aprill 2022.
- ↑ Andrew Roth (13.04.2022). "Who is Viktor Medvedchuk and why does his arrest matter to the Kremlin?". The Guardian.
- 1 2 "Viktor Medvedchuk". evocation.info. Vaadatud 31. augustil 2025.
- ↑ Truusööt, Mari-Liis (12. aprill 2022). "Ukraina julgeolekuteenistus arreteeris Putini ühe lähedasima liitlase Ukrainas". Delfi.
- ↑ "Zelenskõi pakub Moskvale riigireetjast oligarhi vahetamist sõjavangide vastu". Postimees. 13. aprill 2022.
- ↑ "VIDEO JA FOTOD ⟩ Ukraina meedia: üle 200 Ukraina sõduri lasti vangistusest vabaks, nende seas üle saja Azovstali kaitsja". Postimees. 22. september 2022.
- ↑ "Medvedtšuk nõuab Zelenskilt kohtu kaudu kodakondsust tagasi". ERR. 6. märts 2024.
- ↑ Bidochko, Lesia (28. veebruar 2023). "The Return of Medvedchuk". Wilson Center.
- ↑ Panfilovych, Oleg (30. detsember 2022). ""Meduza": Medvedchukʼs family lives in Moscow". Babel.