Viktor Juštšenko
Viktor Juštšenko | |
---|---|
Sünniaeg | 23. veebruar 1954 (70-aastane) |
Amet | majandusteadlane, poliitik |
Autasud | Soome Valge Roosi Rüütliordu suurrist ketiga |
Autogramm | |
Viktor Juštšenko (ukraina Віктор Андрійович Ющенко; sündinud 23. veebruaril 1954 Horuživka külas Sumõ oblastis) on Ukraina poliitik, Ukraina president (2005–2010).
Juštšenko on Meie Ukraina (Наша Україна) partei auesimees.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Viktor Juštšenko vanemad olid tema kodukülas kooliõpetajad.
1970. aastal astus ta Ternopili rahanduse ja majanduse instituuti. 1976. aastast töötas ta panganduses. 1985. aastal sai ta NSV Liidu Riigipanga Ukraina NSV osakonna juhiks. 1989–1992 töötas ta mitmes Ukraina pangas. Jaanuaris 1993 sai temast Ukraina Riigipanga juht.
1996. aastal juhtis Juštšenko rahareformi, millega Ukrainale kindlustati stabiilne valuuta. 1997. aastal nimetas ajakiri Global Finance teda maailma parimate pankurite hulgas.
1998. aastal sai ta majandusteaduste kandidaadi kraadi.
1999. aasta detsembrist 2001. aasta maini oli Juštšenko Ukraina peaminister.
Oranž revolutsioon
[muuda | muuda lähteteksti]2004. aasta presidendivalimiste eel diagnoositi Viktor Juštšenkol dioksiinimürgistus, mille põhjustajaks peetakse tahtlikku mürgitamist poliitiliste rivaalide poolt. Mürgistuse tagajärjel moondus Juštšenko nägu.
Presidendivalimised toimusid pingelises õhkkonnas. Opositsioonifraktsiooni Meie Ukraina juhi Juštšenko peamine vastaskandidaat oli tegutsev peaminister Viktor Janukovõtš, kelle valimisvõidu nimel pruugiti riigiaparaadi abi. Valimiste teise vooru pääsesidki Juštšenko ja Janukovõtš. Võitjaks kuulutati esialgu Janukovõtš, kuid tulemused erinesid oluliselt lävepakuküsitluste omadest. Esitati hulk tõendeid valimispettuste juhtumitest.
Järgnenud opositsiooni protestiväljaastumised, meeleavaldused ja streigid said tuntuks Oranži revolutsioonina. Oranž oli Juštšenko kampaaniavärv, mida protestijad ulatuslikult kasutasid. Kiievisse voolas Juštšenko toetajaid kogu Ukrainast, mõnel päeval küündis linnatänavatel protestijate arv hinnanguliselt ligi miljonini. Janukovõtši toetajad, eriti Ida- ja Lõuna-Ukraina elanikud, kogunesid omakorda vastuaktsioonidele sinise värvi all, Janukovõtši võidu tühistamise korral ähvardati muuhulgas Ukrainast lahkulöömisega. Ülemkohus tühistas valimistulemused, Juštšenko võitis kordushääletuse märgatava ülekaaluga (52 protsenti Janukovõtši 44 vastu).
President
[muuda | muuda lähteteksti]Juštšenko presidendiaastatel jätkusid poliitilised vastuolud Ukrainas. President polnud teravas vastuolus mitte üksnes Janukovõtši juhitud poliitiliste jõududega, vaid ka Oranži revolutsiooni kaasjuhi, Julija Tõmošenko juhitud jõududega. President Juštšenko saatis kahel korral (2007. ja 2008. aastal) laiali Ülemraada.
2008. aastal süvenenes Ukrainas majanduskriis ja Juštšenko toetajate arv populaarsusküsitlustes vähenes vaid mõne protsendini.
Ta oli Ukraina president 23. jaanuarist 2005 kuni 25. veebruarini 2010.
2010. aasta presidendivalimiste esimeses voorus kogus Juštšenko 5,45% häältest ja teise vooru ei pääsenud.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Viktor Juštšenko on teist korda abielus. Tema abikaasa Kateryna (Katherine-Claire) Juštšenko (sündinud 1961 Chicagos) on välisukrainlanna, kes pidi kriitikute sunnil 2005. aastal USA kodakondsusest loobuma. Juštšenkol on viis last: pojad Andri ja Tarass ning tütred Vitalina, Sofija ja Hrõstõna.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Viktor Juštšenko |
- Viktor Juštšenko koduleht (ukraina, vene ja inglise keeles)
- Marge Sillaots. Ukrainlased: 2008. aasta suurim pettumus on president Juštšenko. Õhtuleht, 26. detsember 2008
- Arstid: Juštšenko on peaaegu täielikult paranenud dioksiinimürgitusest. Postimees, 2. veebruar 2009
- Juštšenko võrdles Moskvalt laenu küsimist Molotov-Ribbentropi paktiga. Postimees, 10. veebruar 2009
Eelnev Valeri Pustovoitenko |
Ukraina peaminister 1999–2001 |
Järgnev Anatoli Kinahh |
Eelnev Leonid Kutšma |
Ukraina president 2005–2010 |
Järgnev Viktor Janukovõtš |