Vikipeedia:GLAM/Universitas Vasallorum/III
Õigus[muuda lähteteksti]
Lääni andmine vasallile oli õiguslik toiming, mille erinevaid asjaolusid määratlesid kindlad reeglid, mida koondas lääni- ehk rüütliõigus. Vasallide elukorraldus sõltus paljuski Valdemar-Eriku lääniõigusest, mille andis 1315. aastal Taani kuningas Erik VI. Väidetavalt pärinesid õigused aga juba Põhja-Eesti allutanud Valdemar II armust. Valdemar-Eriku õigus sätestab esimese punktina reeglid, kuidas vasallid peavad kuninga surma korral tema pärijatele truudust vanduma – niiviisi pärandas maahärra oma vasalkonna edasi oma pärijatele. Kuna lääniside oli leping kahe inimese vahel, tuli see vasallil uue monarhiga taasluua. Juhul kui läänimees tõotas troonile astunud isandale ettenähtud aja jooksul ustavust, ei tohtinud monarh keelduda talle eelkäija poolt jagatud lääni uuesti välja andmast.
Suur osa Valdemar-Eriku õigusest reguleerib pärimisküsimusi. Vasalli surma korral läks lään formaalselt tagasi isandale. Pärimiskorda kinnistavad punktid olid vasallide huvides, kes soovisid tagada, et nende valdused püsiksid nende järglaste või vähemalt hõimlaste käes. Algselt oli päriluskord küllaltki nõudlik: läänile oli õigus ainult surnud vasalli poegadel. Mehe lesk ja vallalised tütred pidid pälvima eluaegse ülalpidamise, kuid ei nemad ise ega teised nende kaudu ei tohtinud lääni pärida. Praktikas on küll juba 13. sajandist teada, et läänivaldusid pärisid ka lesed või tütred. Christoffer II kinnitas esmakordselt ametlikult tütarde pärimisõiguse 1329. aastal. Erakordselt soodsad tingimused vasallide jaoks tekkisid Saksa ordu võimu perioodil, mil kõrgmeister Konrad von Jungingen andis neile 1397. aastal pärimisõiguse nii mees- kui naisliinis kuni viienda sugulusastmeni. See muutis läänide tagasilangemise maahärrale pea võimatuks.
Lisaks oli suhteliselt levinud kogukäe õiguse alusel pärimine – tegu oli korraldusega, kus lääni valdasid üheskoos ja võrdsetena näiteks vennad või muud sugulased, kes seda omavahel ära ei jaganud. Kogukäe õiguse abil võis suguvõsa pikka aega säilitada ulatuslikke läänimaid, mida valdajate rohkuse tõttu ei ähvardanud senjöörile tagasi langemine – näiteks ühe vereliini kadumise korral jäid maad edasi sugulastele. Samuti edendas see hõimlaste seas klanniühtsust ja hoidis ära pärimistülid. Vasallil oli voli oma lääni müüa või pantida, kuid selle kohta leidus õiguses mitmeid punkte, mis kaitsesid nii läänimeeste sugulaste kui maahärra huve. Näiteks pidi võõrandamise sooviga vasall kõigepealt pakkuma lääniostu võimalust omaenda pärijatele. Juhul kui läänimehel pärijaid polnud, oli müügiks või pantimiseks siiski tarvilik senjööri heakskiit. Lisaks oli vasallil õigus läänistada oma valduseid allvasallidele, kellel oli voli toimida neile usaldatud lääniga sarnaselt.
Kohtumõistmine[muuda lähteteksti]
Kõrgemaks kohtuinstantsiks Harju-Virus oli maanõukogu koos asehalduriga, hilisemalt lisandus sinna juurde Tallinna komtuur. Valdemar-Eriku õigus nägi ette ka eraldi vasallikohtu, mis oli mõeldud läänimeeste tülide klaarimiseks. Taani võimuperioodil nimetas kuningas – või pigem tema asehaldur – vasallide seast ametisse meeskohtuniku, õigemini läänimeeste kohtuniku (saksa keeles Mannrichter). Orduajal tegi seda usutavasti Liivimaa meister või tema esindaja. Juba 14. sajandi teisel poolel kujunesid välja eraldi Harju- ja Virumaa mees- ehk vasallikohtud. Õigusemõistmine toimus küll meeskohtuniku (harva ka kuningliku asehalduri või ordukäsknike enda) eesistumisel, kuid tegeliku otsuse langetasid alati kohtualuse seisusekaaslased ehk teised läänimehed.
Taoliselt toimus ka kohtumõistmine läänivalduste talupoegade üle. Vasall või tema esindaja juhtisid küll istungeid, aga kohtuasjade üle otsustasid selleks puhuks kohale kutsutud talupojad – õiguseleidjad ehk hirsnikud. Printsiip, et süüaluse saatuse määravad seisusekaaslased, kehtis ka lihtrahva seas. Läänivaldajal ja teistel vasallidel oli küll protsessi mõjutamiseks palju mõjuvõimu, aga ametlikult oli kohtuniku rolliks üksnes otsuse välja kuulutamine ning selle täide viimine. Juba 13. sajandi lõpuks omandasid vasallid kõrgema kohtuõiguse ehk käe- ja kaelaõiguse, mis hõlmas voli nende läänivalduses elavaid talupoegi kuritegude karistuseks sandistada või hukata.