Vikipeedia:GLAM/Universitas Vasallorum/I
Kes olid Harju-Viru vasallid?[muuda lähteteksti]
Paljud Harju-Viru vasallid olid etnilised sakslased. Peamised regioonid, kust Liivimaale saabuti, olid Põhja-Saksa alad, mis ulatusid Vestfaalist Pommerini Mitmed läänimehed pärinesid ka 13. sajandi alguses Taanile kuulunud Holsteinist või selle lähedal asuvatest aladelt. Kõige kaugemalt Liivimaale saabunud läänimehed pärinesid Hollandist või Kölnist. Eestlaste täpset osakaalu läänimeeste seas on keeruline hinnata, kuid kohalikku päritolu olid erinevate uurijate tõlgenduses 4–10% Harju-Viru läänimeestest. Eestlaste tuvastamisel tuleb lähtuda vasallide nimedest, kuid sellega tekivad mõningased raskused. Nimelt kaasnes ristimisega mõnikord ka uus kristlik nimi. Eestlased olid nii läänemeresoome nimedega Hildælempæ ja Uillølemp kui germaani eesnimega Hermann Osilianus (ehk saarlane) ning ladina nimega Clemens Esto (ehk eestlane). Lisanime puudumisel on raske tuvastada, kas mõni Arnoldi või Johannese nimeline vasall oli kohalikku päritolu. Arheoloogilised leidu kinnitavad muinasaegse eliidi püsimajäämist pärast ristisõdu, kuid eesti päritolu vasallide seas toimus kiire kultuuriline saksastumine.
Harju-Virumaal jagati rüütlilääne, kuid vasallide seas ei kasutatud aadlitiitleid nagu krahv või parun. Seetõttu langesid vasalliseisus ja rüütliseisus siin suuresti kokku. Majanduslikult olid läänimeeste seas aga suured erinevused: kõige rikkamate ja kõige vaesemate vasallide läänide suurus võis erineda sajakordselt. Sotsiaalses mõttes tehti vahet rüütlitel ja teistel relvakandjatel, keda kutsuti kannupoisteks (saksa keeles knecht/knappe). Mõlemad kuulusid läänimeeste hulka ning olid nn “sünnilt rüütlid”, kuid kannupoisid polnud veel läbinud tseremoniaalse rüütliks löömise.
Taani hindamisraamat annab detailse ülevaate Põhja-Eesti maavaldussuhetest 1240. aasta ringis. Selle andmetel oli Harju-Virus lääne enam kui 100 vasalli, kelle vahel jaotus ¾ kogu haritavast maast. Umbes ⅕ maast kuulus Taani kuninga otsevõimu alla ning umbes 5% kirikule. 16. sajandiks oli Harju-Viru vasalle umbes 130. 1240. aasta paiku valdas Põhja-Eesti suurimat lääni – kokku 442 adramaad 23 erinevas külas – Viru vasall Thietrich Kyvele. Jõukuselt järgnesid talle taani päritolu magnaat Saxo Agisson (263 adramaad) ning Wrangelite suguvõsa esiisa Eilardus (206 adramaad). Mõjuvõimsad olid ka vennad Loded, kellele kuulus 97 ja 74 adramaad. Arvestades nende allvasalle ja kaaskondlasi, võis meestega kokku seostada ligi 300 adramaa jagu lääne. Keskmine, ühe rüütli jaoks sobilik lään oli reeglina 20–30 adramaa suurune.
