Videosignaal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Videosignaal ehk pildisignaal on elektrisignaal, mis kannab infot liikuvate kujutiste kohta.

Videosignaali mõiste tuli esmakordselt kasutusele televisioonitehnikas 1930. aastail. Must-valge analoogtelevisiooni videosignaal on kujutise elementide heledusele vastava elektrisignaali ridade ja kaadrite kaupa laotus, millele on lisatud rea- ja kaadrisünkronisatsiooni impulsid. Enamiku kasutatud lahenduste puhul ei ulatunud ridade arv üle tuhande ja kaadrite arv oli kas 25 või 30 kaadrit sekundis. Sellise videosignaali sagedusriba jääb 10 MHz suurusjärku. Heleduse osas reeglina oli videosignaali maksimaalne heleduste suhe 1000:1 suurusjärgus.

Värvilise kujutise puhul videosignaali heleduskomponendile lisati värvusinfot sisaldav komponent nn. värvussignaali abikandja kujul.

Analoogvideosignaali esimeseks salvestusviisiks oli magnetsalvestus ja kandjaks oli magnetlint, mis 1960. aastate keskel müügile jõudnud videomagnetofonide puhul oli lindiketastel (lindipoolidel). Hiljem pandi lint kassetti. Alates 1976. aastast kasutati väga laialdaselt VHS-kassettvideomagnetofone.

Analoogiliselt helisalvestusele püüti videosignaale salvestada ka videoplaatidele (videodisc). Eriti laia levikut need aga ei leidnud, peamiselt just VHS-videomagnetofonide laia leviku tõttu.

Digitaalselt hakati videosignaali salvestama 1990. aastate alguses. Digitaliseeritud videosignaali salvestus toimub tavaliselt esmalt arvuti kõvakettale.Seejärel digitaalne videosignaal kompresseeritakse ja salvestatakse seejärel enamasti laserplaadile või muule suure salvestusmahuga infokandjale. Andmemahu oluline vähenemine kompresseerimisel võimaldab salvestada, edastada ja taasesitada ka kõrge pildi kvaliteediga videosignaale (HD jt. kõrge resolutsiooniga videosignaale). Signaali töötlemise tõttu tekib aga signaalis oluline ajanihe (televisoonis tavaliselt kümmekond sekundit), mistõttu teatud rakenduste puhul kompresseerimist ei saa kasutada.

Videosignaali edastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Videosignaali on teleri ja muude videoseadmete (DVD- ja BD-mängija, videosalvesti, videoprojektori jt) vahel võimalik edastada mitmel viisil sõltuvalt olemasolevatest (pistikühendustest. Koos videosignaaliga edastatakse enamasti ka audiosignaal (liikuva pildiga kaasnev heli).

Analoogsignaali on võimali edastada mitmel viisil:

  • komposiit- ehk liitvideosignaalina CVBS (Composide Video Baseband Signal) – ühe varjestatud kaablisoone kaudu antakse edasi kõik videosignaali komponendid (heleduse-, värvi- ja sünkrosignaalid); liitvideosignaali jaoks on kollane RCA-pesa (sageli koos stereosignaali valge ja punase pesaga);
  • S-Video- ehk Y/C-signaalina (neljakontaktilise mini-DIN-pesa kaudu), kusjuures heledussignaal Y ja värvisignaal C edastatakse teineteisest eraldi, s.t kummagi jaoks on oma varjestatud kaablisoon; seetõttu ei saa need signaalid teineteist häirida;
  • komponentvideosignaalina YUV või YPbPr, mis koosneb heledussignaali komponendist Y ja värvikomponentidest: värvivahesignaalidest U ja V; kasutatakse kolme signaalisoonega kaablit ja kolme RCA-pesa;
  • RGB-signaalina – punase, rohelise ja sinise signaali andmed antakse edasi SCART-kaabli eraldi soonte kaudu.

Digitaalse videosignaali ülekandmiseks seadmete vahel kasutatakse DVI- ja HDMI-liidest. Viimane edastab digitaalselt ka audiosignaali. Digiühenduse eelised pildikvaliteedi osas avalduvad eelkõige kõrglahutussignaali ülekandmisel.

Videosignaali edastamiseks suuremate vahekauguste taha kasutatakse tavaliselt raadiosidet. Teatavasti peab kandevsignaali sagedus olema oluliselt kõrgem videosignaali sagedusriba laiusest. Analoogvideosignaali raadio teel edastamise puhul (televisioonis) on enamasti piirdutud umbes 5 MHz ribalaiusega. Videosignaali laia sagedusriba tõttu enamus selleks ja televisiooniprogrammide jaoks eraldatud raadiokanaleid asus sagedustel üle 175 MHz kuni detsimeeterlainealani välja.