Videoprojektor

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Videoprojektor ehk multimeediaprojektor ehk andmeprojektor (ingl video projector) on seade, mis võtab vastu videosignaali ja projitseerib signaalile vastava kujutise läätsesüsteemi abil ekraanile. Videoprojektorit vaadeldakse tihti kui arvuti väljundseadet, mis ei tähenda aga, et projektor oskaks ainult arvuti töölaua pilti kuvada. Videoprojektoriga võib ühendada eri seadmeid: arvuteid, DVD-mängijaid, videokaameraid, digifotoaparaate jne. Pildi projitseerimiseks ekraanile kasutavad kõik videoprojektorid suurt valgustugevust. Videoprojektoreid kasutatakse palju koolides õppetöö visualiseerimiseks, konverentsidel slaidiesitluste tegemiseks, üritustel videopildi edastamiseks ja ka kodudes kodukinoks.

BenQ MP515 DLP Videoprojektor eestvaates
BenQ MP515 DLP Videoprojektor taganttvaates

Projektsioonitehnoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Videoprojektorite tootmisel kasutatakse eri tehnoloogiaid, mis erinevad üksteisest peamiselt light engine'i (LE) tööpõhimõtte poolest. Tänapäeval põhiliselt kasutatavad tehnoloogiad:

  1. CRT (ingl cathode ray tube) projektorite süsteem on vanim, mis on veel ka tänapäeval kasutuses. CRT-tehnoloogia põhineb elektronkiirendite tehnoloogial, nagu ka kineskoopkuvarid ja -televiisorid. CRT-tehnoloogia abil on võimalik projitseerida ekraanile väga hea kvaliteediga suure lahutusega pilti. Projektori puudused: tema mõõtmed ja mass; vajab pimedat ruumi pildi näitamiseks, kuna valgustugevus pole nii suur kui teist tüüpi projektoritel; väga kõrge hind tavakasutajale.
  2. LCD (ingl liquid crystal display) projektori puhul formeeritakse projitseeritav kujutis ekraanile vedelkristallilise mikroekraani läbivalgustamise abil, kus iga element vastavalt vajadusele kas laseb valgust läbi või mitte. Seda tüüpi projektorites on kolm mikroekraani iga põhivärvuse (sinine, roheline, punane) jaoks. Projektori lambist saadav valgus jagatakse komponentideks ja suunatakse peeglite ning läätsede abil õigele mikroekraanile. Mikroekraanidel moodustatud kujutised liidetakse ja suunatakse läbi projektori objektiivi soovitud ekraanile. LCD-tehnoloogia on üks odavamaid ja levinumaid ning sellest tulenevalt kasutatakse seda palju kodukinosüsteemides ja asutustes. Selle tehnoloogia põhipuudus on, et võib esineda väikseid visuaalseid probleeme, neist tuntuim on nn pixelation'i efekt, mistõttu kujutise servad paistavad sakilistena.
  3. DLP (ingl digital light processing) projektorite tehnoloogia on välja töötanud firma Texas Instruments, millele DLP kaubamärk kuulub. Projektoris on kasutusel üks kuni kolm DMD-ekraani (ingl digital micromirror device). DMD-ekraan koosneb pisikestest alumiiniumpeeglitest, mida vastavalt vajadusele on võimalik panna asendisse 'sees' või 'väljas'. Igale sissetuleva videosignaali pikslile vastab üks peegel, ülearused peeglid viiakse asendisse 'väljas'. Halltoonide saamiseks kasutatakse peeglite asendite kiiret vahetamist (tuhandeid kordi sekundis). Inimese silm pole võimeline sellisel kiirusel heleda ja tumeda vahetumist eristama, seetõttu nähakse lõpptulemust hallina. Tekkiva halli heledust saab mõjutada, kui määrata, kas peegel on vahetamiste ajal rohkem 'sees' või 'väljas' asendis. Projektorid, millel on vähem kui kolm DMD-elementi, kasutavad lisaks veel värviratast, millel on alati sinine, roheline ja punane osa. Uuematel projektoritel on lisatud ka teisi värviosi, nagu kollane, helesinine või valge (läbipaistev). Mida rohkem eri värve ja toone, seda paremini on pilt eristatav. Iga põhivärvi kujutis modelleeritakse järjestikuselt, kuid kuna värviratas pöörleb väga kiiresti, siis ei ole inimese silm suuteline eristama eraldi modelleeritud kujutisi, vaid tajub kujutist ühtsena. Värviratta kasutusest projektoris tuleneb ka nn vikerkaare efekt.
  4. LCoS (ing liquid crystal on silicone) projektorid kasutavad mingil määral nii DLP- kui ka LCD-tehnoloogiat. Nagu LCD-projektorites, nii ka LCoS-projektorites kasutatakse kolme mikroekraani kolme põhivärvuse jaoks. Valgus jaotatakse komponentvärvideks ja suunatakse igaüks ise mikroekraanile, misjärel põhivärvide kujutised kombineeritakse ja suunatakse ekraanile. LCoS-tehnoloogiast on veel variante, näiteks:
    1. D-ILA (ingl direct-drive image light amplifier, mille töötas välja JVC oma projektorites kasutamiseks,
    2. SXRD (ingl silicon X-tal reflective display), mille töötas välja Sony oma projektorites kasutamiseks,
  5. LED (ingl light emitting diode) projektorid kasutavad pildi loomiseks ühte eelnevalt nimetatud tehnoloogiatest, kuid erinevad teistest ainult selle poolest, et kasutavad valgusallikana LED-lampe. Sel juhul ei ole tõenäoliselt lampi vahetada vaja, kuna võrreldes projektoriga on lambi eluiga enamasti palju pikem. Näiteks projektori Samsungi SP-F10M lamp peab vastu vähemalt 30 000 tundi, LCD- ja DLP-projektori lamp aga 2000–3000 tundi. Lisaks on LED-projektoritel ka väiksem voolutarve.
  6. LED- ja laserdioodhübriidsüsteem, mille töötas välja Casio. Projektoris kasutatakse valgusallikana valgusdioodide ja 445 nm laserdioodide kooslust, samas kui pilditöötlust teeb DLP-kiip (DMD).

Vanad tehnoloogiad, mida tänapäeval enam ei kasutata[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eidophori projektorid, mis leiutati 1980. aastatel.
  2. LIA (ingl light image amplifier).
  3. Schmidt-CRT-projektorid, mille leiutas Kloss Video.
  4. Talaria projektorid, General Electricu loodud suure saali projektorite bränd.

Projektorid turul[muuda | muuda lähteteksti]

Tüübilt kaks kõige populaarsemat projektorit on LCD- ja DLP-projektorid. 2008. aasta seisuga moodustavad need koos üle 95% maailmas müüdud projektoritest. Mõlema tehnoloogia üldine turuosa on peaaegu võrdne, olles kord ühe, kord teise projektoritüübi kasuks. Kitsas valdkonnas tulevad tehnoloogiaeelistused paremini välja, ulatudes kuni 60%-liste turuosadeni. Kolmandal kohal on LCoS-projektorid, mis moodustavad vaevu 1% turust. [1] DLP edukäik oli Aasia turgudel, kus 2010. aasta esimesed kolm kvartalit oldi juhtpositsioonil. [2]

Projektorite turuhinnad on väga varieeruvad, hinnad erinevad nii tehnoloogia kui ka tootva firma järgi.

Tehnoloogia Pildi formaat Lahutusvõime Hind (suurusjärk alates) eurodes Hind (suurusjärk alates) kroonides
LCD 4 : 3 640 × 480 alates 150 alates 2350
LCD 4 : 3 800 × 600 alates 250 alates 3900
LCD 4 : 3 1024 × 768 alates 350 alates 5500
LCD 16 : 9 964 × 544 alates 600 alates 9400
LCD 16 : 9 1280 × 720 alates 500 alates 7850
LCD 16 : 9 1920 × 1080 alates 1000 alates 15 650
DLP 16 : 9 854 × 480 alates 300 alates 4700
DLP 4 : 3 800 × 600 alates 350 alates 5500
DLP 4 : 3 1024 × 768 alates 450 alates 7050
DLP 16 : 9 1280 × 720 alates 550 alates 8600
DLP 16 : 9 1920 × 1080 alates 750 alates 11 750

Olulised parameetrid projektori valimisel[muuda | muuda lähteteksti]

Hitachi S730 LCD-videoprojektori lamp
  1. Kaasaskantavus – näitab, kui lihtne (mõõtmed ja mass) on selle seadmega liikuda eri asukohtadesse, kui lihtne on seda projektorit paigaldada ja seadistada. Kaasaskantavus võimaldab ka hästi proovida, millise suurusega ruumi, millisele kaugusele ekraanist, millise valgustusega ruumi jne sobib see projektor kõige paremini.
  2. Heledus – ilma piisava heleduseta paistab pilt udune isegi pimedas ruumis. Isegi kodukino jaoks ei ole hea valida projektorit, mille heledus on alla 1000 ANSI luumeni. Kuid ka sellise heledusega tuleb arvestada, et ruum peab olema pime. Selleks, et saavutada hea pilt ka valges ruumis, peaks projektori heledus olema vähemalt 2000 ANSI luumenit. Klassiruumidesse peaks olema enamasti parim variant heledusega 2500 ANSI luumenit. Sellisel juhul on pilt enam-vähem nähtav ka ilma akende ees olevate ruloodeta, kuid soovitatav on vähemalt esimestele akendele lasta paigaldada pimendavad rulood, et otsene päikesevalgus ei langeks otse ekraanile. Eesti valge aja tõttu ei ole ilma ruloodeta otstarbekas projektorit klassiruumi paigaldada. Teine võimalus on osta suurema valgusvooga projektor, mis on aga kallim.
  3. Kontrastsus – suurem kontrastsus täiendab heledust, mille tulemusena valge näeb välja valgem ja must mustem, sama kehtib ka teiste värvide kohta. Isegi kui projektoril on suur heledus, aga kontrastsus on väike, siis näeb pilt välja valastunud. Kontrastsuse puhul peetakse enamasti normaalseks suhet 1500 :1, kuid väga heaks peetakse suhet 2000 : 1.
  4. Punktitihedus – oluline ainult LCD- ja DLP-projektorite puhul, sest nende puhul sõltub sisemistest mikroekraanidest, kui palju punkte on need suutelised kuvama, punktide arv vastab mikroekraanil olevatele plaatide arvule. Punktitiheduse vajadus sõltub aga projektori eesmärgist. Kui soovitakse vaadata HDTV-formaadis videot, siis tuleb valida võimalikult suure punktitihedusega projektor. Punktitihedusest 1024 x 768 piisab täiesti DVD-formaadis video vaatamiseks.
  5. Mastaapsus – projektoril võib töötada mastaapsus kahte pidi, vähendades ja suurendades. Kui sisendsignaalile on vaja suuremat punktide arvu kui projektoril, mahutab projektor pildi väiksemale arvule punktidele. Osal projektoritel toimib sama süsteem ka väiksema sisendpildi puhul, kus pilt mahutatakse suuremale hulgale punktidele. Kui projektorile on sisse ehitatud hea mastaapsuse muundur, on pilt sile ja ühtlane, ükskõik milline on sisendvideo. Mastaabimuundur ei tee videokvaliteeti paremaks, kuid kujutab seda nii hästi kui võimalik.
  6. Värviesitus – raske on öelda, milline värviesitus on hea, sest igaüks näeb värve natuke erinevalt. Värvuse puhul on oluline vaadata loomulikke värve ning värve pildi heledamates ja tumedamates piirkondades. Lisaks sellele saab kontrollida pildi stabiilsust: vaadata sama pilti eri sisendite vahendusel.
  7. Sisendid – on vaja ette teada, milliseid seadmeid soovitakse projektoriga ühendada. Enamikul projektoritel on VGA-sisend arvutiga ühendamiseks, kuid lisaks sellele võib olla mõnikord vaja ka S-video või RCA-sisendeid analoogvideo esitamiseks. Võib vaja minna ka DVI- või HDMI-sisendit HDTV jaoks. Mõnikord võib olla ka vaja mitu ühesugust sisendit. Näiteks kui on vaja ühendada kaks arvutit, peaks projektoril olema kaks VGA-sisendit. Kui teist sisendit on hiljem vaja, võib kasutada lisaseadmena video-switch`e.
  8. Müratase – projektori paigutamisel oluline näitaja. Kui müra on suur, peab olema võimalik projektorit inimestest kaugemale paigutada, et müra ei segaks pildi jälgimist. Näiteks kodukinosüsteemi ehitamisel peaks olema müra väga väike, sest kodus on projektor enamasti filmivaatajale väga lähedal ja segaks sellisel juhul heli nautimist. Kodukinosüsteemi puhul on piisavalt väike müratase 30 dB. Osal projektoritel on ka vaikne režiim, kus projektori ventilaator peaaegu müra ei teegi.
  9. Ekraan – projektori pildi kvaliteet sõltub otseselt ka kasutatavast ekraanist. Kuigi kujutise võib lasta projitseerida ka lihtsalt seinale või paberilehele, kannatab sel juhul tuntavalt kujutatav pilt. Näiteks ekraanid, mille materjali pealispind on ruuduline, süvendavad projektoripildi sakilisuse efekti. Lisaks ekraanitüübile on hea teada, kui kaugel konkreetse projektori puhul peab ekraan asuma.
  10. Lambi eluea ja hinna suhe – projektori lamp on üks tähtsamaid projektori komponente ning tihti ka üks kallimaid, seetõttu on hea teada, kui kaua projektori lamp kestab ja kui palju maksab uus. Tihti võib juhtuda, et samade parameetritega projektorite lampide hinna ja eluea suhe on väga erinev.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]