Viktor von zur Mühlen
Victor Moritz Karl von zur Mühlen (23. märts 1879 Võisiku – 1950 Bautzen) oli baltisaksa päritolu põllumees, Eesti ohvitser (kapten), Balti pataljoni ja Saksa-Balti erakonna poliitik.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
1879. aastal Võisikul sündinud Viktor von zur Mühlen sai alghariduse Pärnus. Hiljem õppis ta Tallinna Nikolai Gümnaasiumis.
Astus aastal 1900 vabatahtlikult tsaariarmeesse ja teenis kaardiväe ratsapolgus. Aastatel 1902–1908 elas Võisikul oma mõisas ja tegutses põllunduse ja hobuste aretusega. Talle kuulus I klassi tõu- ja võidusõiduhobuste tall ning ta ise oli meisterratsutaja. 1905. aasta revolutsiooni ajal korraldas ta Viljandimaal mõisaomanikest vabatahtlikud kaitsesalgad. Esimesest maailmasõjast võttis ta osa kaardväe ratsapolgus staabirittmeistri aukraadis.
Aastal 1918 korraldas ta Viljandis baltisakslaste omakaitseüksuse, viis selle Tartusse ja ühendas sealse baltisakslaste omakaitseüksusega. 1919. aastal oli ta Balti pataljoni staabiülem ja pataljoni ülema abi, kuni üksuse demobiliseerumiseni staabiülem.
Aastatel 1920–1939 oli ta põllupidaja, majandustegelane ja poliitik, Eistvere mõisas. Aastal 1934 valiti ta rahvussotsialistliku Saksa-Balti erakonna esimeheks. Ent ta oli sunnitud poliitikast lahkuma, kuna Eesti võimudele ei meeldinud Hitleri ideede levik[1] 30. novembril 1934 määras Tallinna-Haapsalu Rahukogu talle illegaalse organisatsiooni "Baltische National-Sozialistische Bewegung in Estland" juhtimise eest 150 krooni rahatrahvi või selle mittemaksmisel 1½ kuud aresti[2].
Lahkus aastal 1939 Saksamaale. Eestist lahkudes kinkis ta Eistvere mõisast haridusministeeriumile märkimisväärse kogu mitmesuguseid väärtuslikke kunstiesemeid ja raamatuid[3]. Aastatel 1940–1945 elas ta Poseni lähedal Wargeni mõisas (praegu Wargovo, Poznani lähedal, Oborniki maakonnas Suur-Poola vojevoodkonnas). 1945. aasta jaanuari alguses murdsid venelased rinde läbi ja Punaarmee tankid veeresid Oderi suunas. Tema õde ja õemees jäid kadunuks, noorem poeg Hermann sai mürsuplahvatuses surma, abikaasa Birutta suri mõni päev hiljem raskesti haavatuna. See kõik toimus 1945. aasta jaanuari lõpupäevadel Ziechowi lähedal (Brandenburgi liidumaal, Poola piiri ääres). Viktor ise jõudis tänu vanema poja Otto abile Neumarki Oderi ääres. Pärast sõda elas ta Rossowi lähedal (Uecker-Randow' kreisis, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal) ühes suurtalus ja töötas põllutöölisena. Aastal 1948 arreteeriti ta NKVD poolt ja teda süüdistati valekaebuse põhjal spionaažis ning talle määrati 25-aastane vanglakaristus. Ta suri 1950. aasta suvel Bautzeni koonduslaagris[4].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema esimene abikaasa (nad abiellusid aastal 1908) oli austria päritolu kirjanik ja tõlkija Hermynia Zur Mühlen (1883–1951; sündinud krahvitar de Crenneville-Poutet), kes juba lapsena ihkas saada lahti oma seisusest ning leidis hiljem tee pahempoolsete jõudude juurde. Abielu purunes maailmavaateliste erinevuste tõttu.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Hermynia Zur Mühlen. Lõpp ja algus. 1981.
- Külaskäik "Eesti Hitleri" juurde. Rahvaleht, 16. aprill 1931, nr. 44, lk. 4.
- Kogu elu võitluses "punastega". Rahvaleht, 18. aprill 1931, nr. 45, lk. 4.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ohvitseride andmekogus.
- http://www.eistvere.ee/?page=8
- Viktor von zur Mühlen veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"