Vestfaali süsteem
Vestfaali süsteemiks nimetatakse tänapäeval väljakujunenud rahvusvaheliste suhete süsteemi ehk paljude riikidega maailmakorraldust.
See süsteem põhineb jõudude tasakaaluideel, mis eeldab tsentraliseeritud võimuga suveräänsete riikide olemasolu.[1] See tähendab, et ühelgi riigil ei ole õigust sekkuda teise riigi siseasjadesse, eriti usuküsimustesse. Riigid on kõrgeimaid ilmaliku võimu teostajad (varem olid nendeks usuorganid).[2] Vestfaali süsteemile pani aluse 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu. Samas on see süsteem leidnud ka kriitikat, kuna globaalsest rahasüsteemist ja majandussüsteemist tulenevad probleemid ning ülemaailmsed keskkonnaprobleemid vajavad lahendamist riikideüleste institutsioonide poolt, kuid hetkel pole suveräänsed riigid nõus oma võimu loovutama.[3]
Vestfaali rahu[muuda | muuda lähteteksti]
1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu lõpetas Kolmekümneaastase sõja ja lõi aluse suveräänsete riikide tekkeks. Ta koosneb kahest lepingust. Neist esimene, peamiselt protestantlike osapoolte jaoks, kirjutati alla Osnabrückis ja teine, katoliiklastest osa poolte jaoks, Münsteris[4]. Lepingutes määrati territooriumite piirid, kahjutasud ja kompensatsioonid, losside ja vabade linnade saatused. Vestfaali rahu läbirääkimisi võib pidada esimeseks suureks Euroopa rahukonverentsiks. Paljud 1648. aastal sõnastatud põhimõtted toimivad tänapäevani, esinedes paljude rahvusvaheliste organisatsioonide põhikirjades, rahvusvahelises õiguses ja tavapraktikas[5].
Rahu tagajärjed[6][muuda | muuda lähteteksti]
- Madalmaad ja Šveits tunnistati formaalselt Saksa Rahva Püha Rooma riigist iseseisvateks.
- Lõi tolerantsuse erinevate poliitiliste vormide suhtes (korraga võisid eksisteerida Louis XIV absolutism, monarhiad, Veneetsia vabariik jt)
- Tekkisid riigi tunnused: territoriaalsus, avaliku ja erasfääri eristamine, poliitilised institutsioonid ja legitiimne autoriteet (õigustatud valitsejad)
- Kirik ei saanud enam maksustada impeeriumi alasid, ilma suveräänide nõusolekuta.
- Kaotas usuküsimuste olulisuse rahvusvahelistes suhetes, mis oli peamine konfliktide allikas 16. ja 17. sajandi vältel
- Riigid õppisid koos eksisteerima, austama erinevaid siseriiklike korraldusi ning toetama üksteise suveräänsust.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituut (2011) Poliitika ja valitsemise alused, Tallinn, Maurus Kirjastus, lk 337, 543
- ↑ Nolan, Cathal J. (1999) Longmani maailmapoliitika leksikon, Tallinn, kirjastus Olion, lk 394
- ↑ Brown, Chris (2005) Understanding International relations (3rd edition), New York, Palgrave Macmillan, lk 172
- ↑ Holsti, K. J. (2004) Taiming the Sovereigns. Institutional Change in International Politics, United Kingdom: Unniversity Press, Cambridge, pp. 122
- ↑ Holsti, K. J. (2004) Taiming the Sovereigns. Institutional Change in International Politics, United Kingdom: Unniversity Press, Cambridge, pp. 123
- ↑ Holsti, K. J. (2004) Taiming the Sovereigns. Institutional Change in International Politics, United Kingdom: Unniversity Press, Cambridge, pp. 122-128