Verev sõrmkübar

Allikas: Vikipeedia
Verev sõrmkübar
Verev sõrmkübar
Verev sõrmkübar
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Mailaselised Scrophulariaceae
Perekond Sõrmkübar Digitalis
Liik Verev sõrmkübar
Ladinakeelne nimetus
Digitalis purpurea
L.

Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea) on kuni 2 m kõrgune kellukja õiekrooniga mailaseliste sugukonda sõrmkübara perekonda kuuluv kaheaastane rohttaim. Looduslik levikuala asub Lääne- ja Lõuna-Euroopas.

Verevat sõrmkübarat kasutatakse ravim- ning ilutaimena.[1]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vereva sõrmkübara kõrgus on 100–200 cm. Taim on pehmekarvane, vahel on lehed pealt paljad. Lehed on lantsetja kujuga, saagja või täkilise servaga.

Digitalis purpurea

Purpurpunased, seest valgeservaliste täppidega, kuni valged õied asetsevad varrel longus. Kellukjal õiekroonil on 4-hõlmine ääris, mille ülemine hõlm on pügaldunud. [2]

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Vereva sõrmkübara looduslik kasvukoht on Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kuid on naturaliseerunud ka ida pool ja Ameerikas. Eestis kasvavatakse ilutaimena.[2]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse lehti (Digitalis purpureae folium). Lehti kogutakse esimesel kasvuaastal juulis kuni augustis ning uuesti 1–1,5 kuu möödudes. Soodsates kasvutingimustes saab koguda ka kolmanda saagi. Lehed kuivatatakse 10–12 tunni jooksul 55–60 ℃ juures. [1]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droog sisaldab 0,5–1,5% kardiosteroide ehk südameglükosiide: digitoksigeniini (purpureaglükosiid A, digitoksiin), gitoksigeniini (purpureaglükosiid B, gitoksiin), gitaloksigeniini (glükoverodoksiin, glükogitaloksiin, gitaloksiin) ja pregnaani (digipurpuriin, diginiin, digitaloniin) glükosiide. Lisaks kardioglükosiididele on droogis ka steroidsed saponiinid (desgalaktotigoniin, digitoniin, purpureagitosiid), antrakinoonid, flavonoidid jm.[2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiiniline kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vereval sõrmkübaral on südame tööd tugevdav toime ning seda kasutatakse kroonilise südamepuudulikkuse korral.[2] Raviks tohib kasutada vaid tööstuslikult toodetud preparaate, lehtede kasutamine droogina on väga ohtlik. Ravimite manustamisel on väga oluline täpne annustamine, vähese koguse puhul ei avalda need toimet ning üledoseerimisel kuhjuvad südameglükosiidid organismi. [3]

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Üleannustamisel hakkavad kardioglükosiidid organismi kuhjuma ning esinevad mürgistusnähud. Alguses täheldatakse enesetunde halvenemist, tekivad iiveldus ja oksendamine. Hiljem esinevad südamerütmihäired (tekib ekstasüstol ehk lisalöök), pulss aeglustub märgatavalt, vererõhk tõuseb, kõrvades tekib kohin, tekivad nägemishäired, hallutsinatsioonid ja psühhoosid, huuled ja suu limaskestad värvuvad siniseks. Raskema mürgistuse puhul nõrgeneb südametegevus veelgi, tekivad krambid ja teadvusekadu ning kui süda süstolis seiskub saabub surm. Täiskasvanule surmav annus on 2–3 g droogi ehk 2–3 lehte.[2]

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse ilutaimena.[1]

Usund ja nõiakunst[muuda | muuda lähteteksti]

Aias kasvavale sõrmkübarale omistatakse aeda ning kogu majapidamist kaitsvat toimet. Walesis valmistatakse sõrmkübarast musta värvi, millega joonistatakse majadele ristimärke. Usutakse, et see takistab kurjade jõudude sisenemist. Samuti seostatakse sõrmkübarat inglitega. Kui käid taimega hästi ümber, saad nende sõbraks ning kui halvasti, siis vaenlaseks.[3]

Nõiakunstis kasutatakse sõrmkübara lehtede põletamisel tekkivat suitsu negatiivsuse hajutamiseks, ruumide puhastamiseks ning kaitseks kurjuse eest. Samuti soodustab see meditatsiooni, kutsub esile nägemusi ning meelitab ligi õnne ja edu.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 289. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ain Raal (2010). Farmakognoosia: õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 368–371. 
  3. 3,0 3,1 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 76–77. 
  4. Urmas Laansoo. "Elu ja surma taimed". Anne&Stiil, 14.09.2004. Kasutatud 17.04.2018.