Vene lühikarvaline kass

Vene lühikarvaline kass on üks vanimaid lühikarvalisi kassitõuge, keda on näitustel esitletud juba üle sajandi. Tõug on tuntud eelkõige oma iseloomuliku topeltkarva poolest.

Tänu vaiksele loomusele ja heale käitumisele sobib vene lühikarvaline kass hästi korteris pidamiseks. Kuna ta on intelligentne ja lojaalne tõug, on teda peetud nii Inglise kuninganna Victoria kui ka Vene tsaari Nikolai I õukonnas. Selle tõu kassid on enamasti sinise, musta või valge karvastikuga.

Tõu ajalugu

Arvatakse, et vene lühikarvalise tõu sinist värvi kass pärineb Venemaa põhjaosast. Briti meremehed tõid siniseid kasse Arhangelski sadamast Londoni dokkidesse, kus nendega kaubeldi. Vihjeid siniste kasside olemasolust kuninglikes õukondades leidus juba 16. sajandil, kuid esimesed isendid, kelle kohta oli kirjalikku ajaloolist materjali, saabusid Inglismaale 19. sajandi lõpus. Kohalik lühikarvaliste kasside kasvataja proua Carew-Cox hankis siniseid kasse meremeestelt ning pani sellega aluse vene siniste kasside aretusele Inglismaal.

Vene sinine kass oli esindatud ka esimesel kassinäitusel 1871. aastal Londonis, kus ta võistles “välismaiste siniste” kasside kategoorias. Oma näituseklassi sai vene sinine 1912. aastal, kui teda hakati briti lühikarvalisest eristama saledama kehaehituse alusel. Teise maailmasõja ajal peaaegu hävinud tõug taastati fenotüübilt sarnaste siniste kasside abil, ristates neid nii omavahel kui ka sinimaskiga siiami kassidega. Kuigi siiami kasside aretuses kasutamine on tänapäeval keelatud, sünnib aeg-ajalt vene sinistel sinimaskiga poegi. See juhtub juhul, kui mõlemad vanemad kannavad retsessiivset siiami geeni. Sellised kassid on sageli elavama iseloomuga, kuid toovad oma perele lemmikloomana sama palju rõõmu kui “siniverelised” vene sinised. Kuni teise maailmasõjani kasutati vene sinise kohta mitmeid nimetusi, näiteks malta, arhangelski ja hispaania sinine või öeldi lihtsalt vene lühikarvaline.

Tõunimetus vene sinine kinnitati 1939. aastal. Pärast kasvatajate tuliseid diskussioone muudeti 1965. aastal senini kehtinud standardit ning tekkis uus tõukirjeldus, mis kehtib pärast paari muudatust 1994. ja 1998. aastal tänapäevani. Kuigi tõunimetus vihjab vene päritolule, algas suurem aretustöö 1960. aastatel Rootsis, Suurbritannias ja Ameerikas. Nendes piirkondades kujunes välja kolm erinevat tüüpi vene siniseid. Inglismaal arenes omaette tüüp välja karantiinireeglite tõttu. Ameerika tüüpi vene sinine on algne ristand Skandinaaviast ja Inglismaalt imporditud vene sinistest, kuid on ajapikku saanud iseloomuliku välimuse, mis erineb Euroopa tüüpidest. Eestis on esindatud peamiselt skandinaavia tüüpi vene sinised.

Tõustandard

Vene sinine on keskmist kasvu, sale ja nõtke, kuid samas muskulaarne kass. Tal on pikad jalad, pikk saba ning voolujooneline keha. Isased kaaluvad kuni 5,5 kilogrammi ja emased 3–4 kilogrammi. Kuigi sinist karvavärvi esineb ka teistel tõugudel (näiteks briti lühikarvalisel, euroopa lühikarvalisel, orientaalil, koratil ja chartreux'il), on vene sinine teistest kassidest erinev. Tema kasukas on tihe ja kohev ning hoiab aluskarva pärast kehast eemale. Karvaotsad on heledamad ja annavad kasukale hõbedase läike (nn tipped). Valge värv ja mustrid pole lubatud. Kassipojad võivad sündida alguses triibulisena, kuid täiskasvanuna peab kasukas olema ühtlaselt hall.

Vene sinise kassi silmad on rohelised. Nende toon võib varieeruda smaragdrohelisest mereroheliseni, kuid kollane toon või kollase-rohelise üleminek on taunitav. Silmad on mandlikujulised ning asetsevad teineteisest suhteliselt kaugel. Peakuju on veidi kandiline, pealagi lame ning silmade kõrguselt lai. Profiil on sirge, lõug tugev ja koon keskmise pikkusega. Vurrupadjad on domineerivad ning moodustavad koos ülespoole hoidvate suunurkadega ilmeka naerunäo. Kõrvad on alt laiad, vähese karvkattega ning valgust läbikumavad.

Iseloom

Vene sinise iseloom tuleb kõige paremini esile oma pere seltsis. Ta on väga kiindunud oma pererahvasse või peremehesse, kuid võõraste suhtes pigem ettevaatlik ning hoiab esialgu distantsi. Sageli valib ta välja ühe “oma inimese”, kellest sammugi maha ei jää, samas kui teistesse pereliikmetesse suhtub ta sõbralikult, kuid veidi reserveeritult.

Vene sinine naudib rutiinset ja turvalist elukeskkonda, mistõttu võib ta võõras kohas, näiteks näitustel, häälekalt protesteerida ja tekitada mulje, nagu ta oleks tujukas ja agressiivne kass. Tegelikult on ta malbe kaaslane, kelle pühendumust omanikule peab lihtsalt kogema, et seda uskuda. Võib-olla ei ole vene sinise eriline iseloom ja vajadus personaalse tähelepanu järele teinud temast laialt levinud moekassi, vaid pigem tõu, kes sobib kindlate eelistustega inimestele.

Vene sinine on nutikas ja kergesti õpetatav – ta võib õppida näiteks uksi avama ning mänguasju tagasi tooma. Samuti saab teda harjutada traksidega jalutama, kui alustada sellega juba kassipojaeas. Teiste kasside ja koertega saab ta üldiselt hästi läbi, kuid ta ei pruugi sobida kodusse, kus on väga palju loomi.