Vanema ja lapse õigussuhe
Vanema ja lapse õigussuhe on instituut, mis reguleerib lapse ja vanema vastastikuseid õigusi ja kohustusi, mis tulenevad põlvnemisest.[1] Laiemalt hõlmab lapse ja vanema omavaheline suhe kohustust teineteist toetada ja teineteisest lugu pidada. Samuti arvestada teineteise huvide ja õigustega.[2] Kui laps elab koos oma vanematega või vanemad teda ülal peavad, on laps kohustatud vanemaid oma võimekuse piirides ka koduses majapidamises abistama.[3] Õigussuhte pooleks saavad olla õiguslikult tunnustatud vanemad - õigussuhe saab tekkida bioloogilistel vanematel või neil, kes on lapse lapsendanud.[4] Põlvnemisest tulenevad õigused ja kohustused on sätestatud perekonnaseaduse (edaspidi: PKS) 2. osa 7.-10. peatükis.
1. Vanema hooldusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
Vanema hooldusõigus tähendab kohustust ja ka õigust hoolitseda oma alaealise lapse eest. See hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldusõigus), lapse vara eest (varahooldusõigus) ning otsustada lapsega seotud asju.[5] Oma hooldusõigust teostades peavad vanemad olema üksmeelel, pidades aga esmalt silmas lapse heaolu.[6]
Ühine hooldusõigus säilib vanematel ka juhul, kui nad on otsustanud lahku kolida. Sellisel juhul on vanemal, kelle juures laps parajasti viibib, õigus otsustada igapäevaelu küsimusi ehk tavahoolduse asju ainuisikuliselt.[7] Olulistes asjades peavad aga vanemad jõudma kokkuleppele ning otsuse ühiselt tegema.[8] (Vt täpsemalt punkt 4.)
Kui üldiselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, siis seaduses on sätestatud ka erandeid.[9] Näiteks, kui vanemad ei jõua lapsele olulises asjas kokkuleppele, siis võib kohus anda selles küsimuses otsustusõiguse ühele vanemale.[10] Lisaks võib kohus anda ühele vanemale õiguse teha otsustusi mingi konkreetse valdkonna küsimustes.[11] Samuti võib kohus seaduses sätestatud juhtudel lapse huvides vanema hooldusõigust piirata või selle täielikult ära võtta.[12]
1.1 Isikuhooldusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
Isikuhooldusõigust reguleerivad PKS §-d 124-126. Isikuhooldus on vanema õigus ja kohustus hoolitseda lapse isiksuse arengu eest. See hõlmab nii füüsilist kui vaimset tegevust, mille käigus vanem peaks tegema lapse seisukohast talle sobilikke otsuseid. Need hõlmavad näiteks huviringide valikut, kooli valikut, lapse suhtlusringkonna ning viibimiskoha üle otsustamist. Isikuhooldus hõlmab sisuliselt otsustamist lapse tegevuse üle: milliseid meditsiinilisi protseduure lapsele teha võib ning kus ja milliste vaba aja tegevustega laps tegeleb.[7]
1.2 Varahooldusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
Varahooldusõigust reguleerivad PKS §-d 127-133. Varahooldus on vanema õigus ja kohustus hoolitseda lapse varalise seisu eest, esindades kas last rahalistes küsimustes või valitseda vara lapse huvides. Vanemal ei tohiks olla soovi lapse vara pealt ise kasu saada, ta peab seda valitsema heaperemehelikult, võimalusel ka seda suurendama. Näiteks kui laps saab kingituseks või päranduseks kinnistu, peavad vanemad selle eest hoolitsema, et kinnistu väärtus ei langeks nende tegevusetuse tõttu. Sinna hulka kuuluvad näiteks tavapärane maa korrashoid ning kui kinnistul asub ka hoone, siis selle hooldamine. Vanemal on lapse vara haldamise osas ka mõningad piirangud. Näiteks ei tohi lapse vara kinkida, välja arvatud neid, mis on tavapärased (lapse sõbra sünnipäevakink vms). Keeld on mõeldud reguleerima lapse vara kinkimist, mis ületab tavapärase kinke suurust, näiteks lapse omandis oleva raieõiguse või kinnistu kinkimine. Lisaks ei tohi vanem last esindada ka tehingutes, kus teiseks pooleks on lähedased. See tekitaks huvide konflikti olukorra, mistõttu ei ole see hea usu põhimõttest tulenevalt lubatud. Näiteks ei ole sobilik sõlmida müügilepingut lapse nimel lapse vanaemaga. Piiratud on ka vanema otsustusõigus lapse nimel riskantsete tehingute tegemisel. Nendes olukordades peaks vanem taotlema tehingute tegemiseks kohtu luba. Selliste riskantsete tehingute alla kuulub näiteks lapse vara müük tervikuna (kõik mänguasjad, raamatud, riided, kingitusena saadud asjad jm). Lisaks on kohtu luba vajalik lapse kinnisvara müümise korral, samuti lapse nimele kohustuse (laenu) võtmisel. Kui laps soovib alustada majandustegevust, näiteks luua osaühingu, on samuti eelnevalt vaja küsida kohtu luba.[7]
2. Vanema hooldusõiguse piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Vanema hooldusõiguse piiramine on sätestatud PKS §-des 134-136 ning lisaks ka §-des 119-1231. Kohus võib vanema hooldusõigust piirata või selle täielikult ära võtta, kui vanem kuritarvitab hooldusõigust, ohustab lapse vara või kui ta seab ohtu oma lapse kehalise, vaimse või hingelise heaolu.[7] PKS § 135 lg 3 järgi kaasab kohus sellisel juhul menetlusse ka valla- või linnavalitsuse, kes saab asjas oma arvamust avaldada. PKS § 135 järgi saab lapse ka oma perest eraldada, kui muude abimeetmetega ei ole võimalik hoida ära lapse huvide kahjustamist.
Sobiva meetme kohaldamise jaoks peab kohus võtma arvesse lapse huve ja heaolu ning lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Selleks peab kohus kaaluma, milline on valikus olev kõige leebem abimeede, millega lapse heaolu kaitsta. Kõige karmim meede on vanematelt hooldusõiguse täielik äravõtmine, mida kohaldatakse siis, kui teiste abinõudega ei ole võimalik tulemust tagada.[7]
3. Suhtlusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
Lapsel on õigus mõlema vanemaga isiklikult suhelda. Sellele vastab jällegi vanema õigus ja ka kohustus lapsega isiklikult suhelda.[13] Vanema suhtlusõigus oma lapsega ei lõpe, kui ühine hooldusõigus lõpetatakse.[14] Kui vanemad lahus elavad, siis peavad nad kokku leppima lahuselava vanema ja lapse suhtlemises.[15] Vanem ei tohi seejuures kahjustada lapse suhet teise vanemaga.[16] Kui vanemad selles küsimuses kokkuleppele ei jõua, määrab suhtlemise korra vanema nõudel kohus.[15] Kindla suhtluskorra määramine tagab nii lapse kui ka vanemate õiguste ja huvide kaitse.[14]
Lisaks suhtluskorra kindlaks määramisele võib lapse huvides olla hoopis vanema suhtlusõiguse piiramine või lõpetamine.[17] Samuti võib kohus huvide tagamiseks määrata lapse kokkusaamised vanemaga tingimusel, et kohtumise juures viibib sobiv kolmas isik.[17]
4. Otsustusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
PKS §-des 145-146 on sätestatud otsustusõigus vanemate alalise lahuselamise puhuks. Otsustusõiguse saab jagada tavahoolduse küsimusteks ning olulisteks küsimusteks. Tavahoolduse alla kuuluvad küsimused, mis esinevad sageli ning ei mõjuta lapse arengut püsivalt.[18] Tavahoolduse alla võib kuuluda näiteks väljas söömas käimine, riietumine või uneaeg.[19] Olulistes küsimustes tuleb otsustada asju ühiselt.[20] Olulised asjad on need, mis ei esine sageli ning võivad mõjutada lapse arengut püsivalt. Ühiselt tuleb vanematel otsustada näiteks see, millises koolis või lasteaias laps käima hakkab.
- ↑ Perekonnaseadus. – RT I, 22.12.2021, 15, § 82.
- ↑ PKS § 113.
- ↑ PKS § 114.
- ↑ Uusen-Nacke, T. Vanema ja lapse õigussuhe. – http://media.voog.com/0000/0038/9691/files/31Uusen.pdf (14.04.2022).
- ↑ PKS § 116 lg 2.
- ↑ PKS § 118 lg 1.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Justiitsministeeriumi publikatsioon “Hooldusõigus”. – https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/hooldisigus_printimiseks.pdf (13.04.2022).
- ↑ PKS § 145 lg 1.
- ↑ PKS § 116 lg 1.
- ↑ PKS § 119.
- ↑ PKS § 137 lg 1.
- ↑ PKS § 135.
- ↑ PKS § 143 lg 1.
- ↑ 14,0 14,1 Lõhmus-Ein, K. Vanema ja lapse suhtlusõigus ja selle reguleerimine. – Märka Last 07.03.2018. Veebis kättesaadav: https://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2018/03/07/vanema-ja-lapse-suhtlusoigus-ja-selle-reguleerimine/.
- ↑ 15,0 15,1 PKS § 143 lg 2¹.
- ↑ PKS § 143 lg 2.
- ↑ 17,0 17,1 PKS § 143 lg 3.
- ↑ PKS § 145 lg 2.
- ↑ Vastused.ee: Mida sisaldab endast perekonnaseaduses mõiste "tavahooldus"?. – http://www.vastused.ee/loe/oigus/perekonnaoigus/12978/mida-sisaldab-endast-perekonnaseaduses.html (19.04.2022).
- ↑ PKS § 145 lg 1.