Valge Hobuse kõrts

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge Hobuse kõrts. Georg Friedrich Schlater, 1853

Valge Hobuse kõrts (saksa keeles Weißen Ross) ehk Novum, rahvasuus ka Tamme kõrts Tamme mõisa aladel paiknemise järgi[1], oli väljaspool Tartu linna piire Riia maantee ääres asunud kõrts, üliõpilaste üks meeliskohti 19. sajandil. Tänapäeval paikneb endine kõrtsimaja juba mitmekordseks kasvanud Tartu linna piirides, kuid nüüdseks on see muudetud eluhooneks.[2] See asub Riia tänava ja Säde tänava nurgal (praegu Riia 93).

Kõrts ja üliõpilaskond[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpus Tartu Ülikoolis õppinud Otto von Grünewaldt on oma mälestustes kirjeldanud, kuidas korporandid linnast väljasõidule suundudes ka Valge Hobuse kõrtsis peatuse tegid: “Küllaltki suur üksluine kivihoone, kaunistusteta ja otsekui raagus. Sama inetu näeb ta seestpoolt välja – räpased valgekslubjatud seinad, peaaegu mitte mingit mööblit ega ühtki pilti seintel. Ootamatus kohas seisab rebenenud vakstukattega mahagonipuust diivan, ilmselt mälestusena parematest aegadest. Peale selle on kõrtsis mõned logisevad toolid, mõned lihtsad puupingid ja kipakas laud. Kuid järsku elavneb kõik. Rebased tormavad tuulekiirul siia-sinna ja panevad uinuva asutuse askeldama. Varsti on laud koreda, ent puhta laudlinaga kaetud, juba seisavad laual pudelid köömne- ja pomerantsinapsiga, nende kõrval kõrguvad taldrikuil valge ja musta leiva viilud, juust, sink, vorst, munad, kala – kõike on rikkalikult, hoolitsetakse ka valguse eest ja varsti pidutsetakse kõige ebamugavamas lokaalis kõige mõnusamal moel!”[3]

Valge Hobuse kõrts oli lisaks pidudele ka teisel viisil korporatsioonide ja üliõpilastega seotud. Just Valge Hobuse kõrtsis korraldasid eesti- ja kuramaalased 1821. aastal ühise rebasekommersi, pärast mida teatati korporatsiooni Curonia taastamisest ja korporatsiooni Estonia asutamisest.[4] Lisaks oli linnaäärsetel kõrtsidel oma osa ka korporandi Tartust lahkumisega seotud traditsioonidel. Kui üliõpilase õpingud olid lõppenud ja ta Tartust jäädavalt lahkus, siis saatsid teda kaasmaalased rongkäiguga läbi linnatänavate. Teekond lõppes linnaäärses kõrtsis, kus joodi koos viimane lahkumisnaps.[5] Selliseid kõrtse nimetati niiöelda “pisaratekõrtsiks”.[6]

Novumi teater[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus valitses aastatel 1812–1867 teatrikeeld. Ent 1857. aastal tuldi mõttele hakata tartlastele etendusi andma linnast väljaspool – Valge Hobuse kõrtsis. Järgmisel aastal püstitati sinna ka umbes 600 vaatajat mahutav suveteatrihoone, kus anti igal suvel kuni 1869. aastani etendusi. Teatrihooaeg kestis maist augusti lõpuni ja selle aja jooksul esitati 30–50 etendust.[7] Novumi teater lõpetas tegevuse 1868. aastal ning teatrihoone lammutati 1874. aastal.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kampus, Evald. Teater. – Tartu: ajalugu ja kultuurilugu. (Koost. Heivi Pullerits) Tartu 2005, lk 403–440. Siin lk 409.
  2. http://miljoo.kredex.ee/miljoovaartuslikud-hoonestusalad?region_id=54 (Vaadatud 11.09.2017)
  3. Grünewaldt, Otto von. Üliõpilasaeg. Mälestused. – Loomingu Raamatukogu. Tallinn 2000, nr 5/6, lk 40.
  4. Hiio, Toomas. Üliõpilaskorporatsioonid 1802–1918. – Universitas Tartuensis 1632–2007. (Toim. Toomas Hiio, Helmut Piirimäe) Tartu 2007, lk 230–248. Siin lk 232.
  5. Strümpell, Adolf. Ühe saksa klinitsisti elust. Mälestusi ja tähelepanekuid. – Mälestusi Tartu Ülikoolist (17.–19. sajand). (Koost. Sergei Issakov) Tallinn 1986, lk 257–267. Siin lk 265.
  6. Palamets, Hillar. Lugusid toonasest Tartust. Tartu 2003, lk 112–113.
  7. Kampus, Evald. Teater. – Tartu: ajalugu ja kultuurilugu. (Koost. Heivi Pullerits) Tartu 2005, lk 403–440. Siin lk 409.
  8. Puusemp, Ene. Tähtvere mõisnik ehitas kõrtsi kõrvale teatri – Tartu Postimees, 24. aprill 2001 (vaadatud 11.09.2017)