Valdur Ohakas

Valdur Ohakas
Sünninimi	Valdur-Olev Ohakas
Sündinud	26. detsember 1925; Tallinn
Surnud	16. veebruar 1998; Tallinn
Rahvus	eestlane
Haridus	Tallinna Rakenduskunsti Kool
Tegevusala	maalikunstnik

Valdur-Olev Ohakas (26. detsember 1925 Tallinn – 16. veebruar 1998 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Õppis Tallinna 21. Algkoolis, Tallinna II Progümnaasiumis, Tallinna Kaubanduskoolis ja Tallinna Õhtutehnikumis.^[1] Aastatel 1942–1943 õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all.^[2] Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseerituna Saksa sõjaväes.^[2] 1944–1948 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstitudengitega ja saadeti Kasahhi NSV-sse Karagandõ oblastisse Vorkuta vangilaagrisse.^[2] Ta vabanes sealt 1956. aastal.^[2]

Näitustel esines alates 1946. aastast, alates 1959. aastast oli Eesti NSV Kunstnike Liidu liige.^[3]

Valdur Ohakas osales 1960ndate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ja paljude Tartu ning Tallinna kunstnikega.^[3] Kunstniku loomingu kõrgajaks olid 1960–1970ndad, mil tema mitmekülgses loomingus olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid.^[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastate lõpu loomingut iseloomustab nn "karm stiil" ("Pirita", 1959).
1960. aastate alguses viljeles peamiselt natüürmorti, kus muutub üha olulisemaks koloriit ja heleda-tumeda kontrast ("Natüürmort kaladega", 1965; "Vanad asjad", 1968).
1960. aastate lõpust küündis geometriseeriv laad sageli abstraktse või sürrealistlikuni ("Natüürmort kannuga", 1970; "Linn", 1973; "Antiik", 1974).
1960. ja 1970. aastail olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid ("Mütoloogiline maastik" 1971; "Järvede org sügisel", 1978; "Tee", 1982).