Valdek Kruuspere

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Valdek Kruuspere (kuni 1937 Kruusberg; 6. oktoober 1921 Tartu3. veebruar 1986 Tallinn) oli eesti tõlkija ja näitekirjanik.

Ta lõpetas 1941. aastal Tartu 4. Keskkooli ja õppis aastatel 1942–1945 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

1943. aastal põgenes ta Saksa mobilisatsiooni eest Soome ja võttis soomepoisina osa võitlustest Karjala kannasel. Augustis 1944 tuli ta Eestisse tagasi ja osales pitkapoisina lahingutes Tallinna lähistel.

Aastatel 1945–1955 viibis ta Komi ANSV vangilaagris.

Pärast vabanemist töötas ta Tallinna botaanikaaias. Ta tegi töid ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudile ning oli aastatel 1960–1986 vabakutseline tõlkija.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on inglise, saksa ja vene keelest eestindanud teatritele ja televisioonile umbes 40 näidendit:

Tema tõlkes (peamiselt Loomingu Raamatukogus) on ilmunud ka Carson McCullersi jutustus „Kurva kohviku ballaad” (1967), Samuel Becketti näidend „Krappi viimane lint” (1969), Arthur Milleri näidendid „Pärast pattulangemist” ja „Hind” (1971) ning George Bernard Shaw' näidend „Major Barbara” (1972).

Tema enda kirjutatud näidendid:

  • abieluprobleeme käsitlev „Kameeleon” (1977)
  • allegooriline ja filosoofiline draama „Tark tarbeks” jäi käsikirja

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli pangandustegelane ja ajaloolane Aleksander Kruuspere, tema äi oli ajaloolane Peeter Tarvel ja tema tütar on teatriloolane Piret Kruuspere.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]